Küll ikka võib mälu trikke visata. Lapsena Ostankinost nähtuna jättis Человек с бульвара Капуцинов(1987) hoopis teise mälestuse. Karm vestern, mis ootamatult kurva lõpu sai. Nii oli meeles pilt, kuidas õnnetu kinematograaf suitsevate varemete vahel põlenud filmirulle jalaga toksis ja siis häbiga linnast lahkuma sunniti. Nagu selgus siis päris nii need sündmused aset ei leidnud.Tegelikult tegid venelased hoopis ühe homoorika vesterni. Rõhk sõnal humoorikas. Ehk siis jah paha preester küll põletas maha selle kuurikese, kus fimirullid sees olid, aga üks ikka säilis ja seanss toimumata ei jäänud. Ning linnast välja läks mees ise ja mitte tühjade kätega, naine ja uus parim sõber ratsutasid temaga koos päikeseloojangusse.
Aga seekord lausa kaks tilka tõrva rikkusid meepotikese sisu. Laulunumbrid oleks võinud vabalt olemata olla ning olemata olla oleks võinud ka see jäik seisukohavõtt, mis kõlbab ja mis ei kõlba. No et ainus õige kinokunst on see mida First näitas ja kõik alternatiivsed suunad on halvad suunad.
härrasmees nüsib kohe teiselt härrasmehelt kõrva peast. väga inetu temast.
roiskuva kapitalistiliku ühiskonnakorra esindaja, kes kõike vaid rahas mõõta suudab
roiskuva kapitalistiliku ühiskonnakorra esindaja, kes kõike vaid rahas mõõta suudab
peapätt oli jumalasulane, liiderdaja, joodik, valetaja jne...
metsik lääs, kaks elunäinud kauboid ja klaasike piima
njah, kui ikka Bojarski juba kambas on, ega siis laulmata saa
1 comments:
muhahhhaa..jeeh , hea kinuvilm oli/on ega kapitalistid ongi ahvid ja kirik on alati töölisrahva vaenlane olnud..aga eredalt tuli silme ette pilt kus ma -ema kübar peas ja katkine tongipistool käes - klaveri otsas istun ja karjun"batroonõ, batroonõ"
nüüd vähemalt tean mis mu tänane nn. head-ööd-vilm saab olema :D
Postita kommentaar