Süütukesed

Mulle ikka meeldivad sellised kolefilmid, kus tilkagi verd ei valata, aga vaataja tunneb vastupandamatut tahtmist veel mõnd tuld põlema panna ja et keegi läheks ja kontrolliks kas uks on ikka lukus. Mõnusat kõhedust tekitav, mitte jälkusest nägu krimpsutama panev.

Innocents(1961) on just täpselt selline mõnus, kergelt gootilik mustvalge kõhedusetekitaja. Täielikust kommist olemisest jääb ainult niru lõpp lahutama, ehk siis kõige olulisemaga pandi rappa. Mulle isiklikult oleks kohe palju rohkem meeldinud, kui oleks jäetud alles tõlgendamisvabadus. Selle asemel, et tõmmata loole kott pähe ja umbsõlm peale ja riiulile ära, oleks võinud jättagi vaataja teadmatusse, et kas oli kasvataja hull, kas olid lapsed põrgulised või kas ajada kõik paranormaalsete nähtuste kaela.
Rohkem etteheiteid ei ole. Ses mõttes, et ilus maamõis, naiivitarist guvernant, inglinäoga lapsukesed ja tõeline vanakooli majapidajanna, kes kõike näeb aga ainult mingit mõistujuttu ajab. Eeldused on kohe väga head ja 99% ajast võetakse neist eeldustest viimast, ehk siis aeglaselt tasakesi keeratakse pinget juurde ja ebamugavusttunne muudkui kasvab, kuni pisikese Milesi jõudemonstratsioon rusikaga silmade vahele kütab.

Lugemissoovitus iseendale, H. Jamesi "Kruvi keere" on eesti keeles täitsa olemas. Lootuses, et tõlkega seda ära soperdatud ei ole, siis tasub ilmselt lugemisvaeva.