Taaskord on põhjust juttu teha ühest vanast mustvalgest komöödiast. Vaadatud sai nimelt His Girl Friday(1940). Lavastajaks Howard Hawks ja peaosatäitjana säras Cary Grant, selles mõttes suht kindla peale minek produtsent Hawksi poolt, enne jäätub põrgu ära, kui selline tandem inimesi kinno ei meelita. Eriti veel kui paar aastat varem on maha saadud sellise klassikuga nagu Bringing Up Baby(1938).Sisust ehk niipalju, et ajakirjanikust naine läks ajakirjanikust mehe juurest ära, leidis kindlustusagendist asendusmehe ning ajakirjanikust mees üritab teda veenda enda juurde tagasi tulema. Raamistikuks on sellele jandile aga ootamatult tõsine teema valitud, surmamõistetu viimane päev enne ülespoomist.
Eriti ootamatu seetõttu, et algab see päev Walteri ja Hildy vahelise verbaalse jõuprooviga, kus Walter küll järjekindlalt ja sõnaohtralt ründab, kuid Hildy elegantselt neid rünnakuid tõrjub. Ei aima midagi paha veel ka siis, kui Hildy lubab veel viimast korda minna ja süüdimõistetuga väikse intervjuu teha. Sealt keerab aga teema silmnähtavalt tõsiseks ära, kriminaalse geeniuse asemel on lihtsameelne mehike, siis tuuakse mängu Molly, kes kaarte taguvatel ajakirjanikel näo täis sõimab ja kui mõni aeg hiljem need talle raisakullidena peale lendavad väga drastilised vastumeetmed tarvitusele võtab. Siis tehakse aga uus kannapööre ja edasi jooksevad erinevad tegelased tuppa sisse ja välja ja Walter tulistab teksti kui kuulipildujast. Ajakirjanduseetika (kui selline asi üldse olemas on) sünnini jäi veel oi kui palju aega.
Vaatamiselamuse rikkus see vahepealne padutraagika aga vähekese ära, ma ei ole põhimõtteliselt sellise tumedama teema naljafilmi sisse toomise vastu, aga häiris see kuidas vaatajal natist kinni võeti ja ta teemasse ninapidi sisse suruti, seejärel lasti aga koomuskiga edasi nagu midagi ei olekski juhtunud.
here comes Molly
tavapäraselt juhm seadusesilm
0 comments:
Postita kommentaar