Peegli sisse minek

Kuigi ma ei eelda automaatselt, et mingi filmi uusversioon kohe kindlasti kehvem on kui originaal, siis võimaluse korral otsin välja, klopin tolmust puhtaks ja suskan plaadimängijasse (käivitan kõvakettalt ei kõla ju pooltki nii kenasti, nii et andestage mulle see pisike faktiviga) ikkagi algupärandi. Nii et mitte Mirrors(2008), vaid Geoul Sokeuro(2003).

Ja kahetsemiseks pole põhjust. IMDB žanrimääratlusega ma küll päris nõus ei oleks, õudusest karjuma paneva horrori asemel pakuti meeldivat kõhedust tekitavat põnevuslugu, aga ega sellest midagi halba ei sündinud. Ohvriks ja kättemaksjaks loomulikult noor tumedapäine piiga ning piinatud hinge püüab maha rahustada omaenda elugagi suht sassis olev turvamees.

Idee peeglitagusest maailmast ja sinna sisse minemisest (kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt) ei ole ju midagi uut. Meie oma Indrek Harglagi on ju tapjapeeglist kirjutanud. Aga ikkagi mõjub see äärmiselt häirivalt, kui peegelpilt võtab kätte ja hakkab oma elu elama, tehes seda aeglaselt, kaalutletult, rõõmsa naeratuse saatel ja sellise efektiga, et ennem ma lähen võtan punnsuutäie kalamaksaõli, kui peegli ees seitlit sätin.

Mis mulle veel meeldis, oli see rahu millega meeskangelane võttis omaks idee, et lihast ja luust kurikaela asemel on tegemist kättemaksu januneva hingega (kelle on teispoolsusesse aidanud lihast ja luust kurikael). Just see loomulikus, millega võetakse teispoolsuse eksisteerimist, ei ole mingit püksis..tumist ja kileda kisaga naabrite hirmutamist. Kõige lihtsam seletus, ükskõik kui uskumatult see ka ei kõlaks, on kõige parem seletus.

Samas see aasialaste arusaam aust jääb mulle tabamatuks. Edasi elamine nõuab palju rohkem julgust, kui aknast alla hüppamine. Feck see häbi, häbi annab maha pesta ja austus uuest välja teenida. Ei tahaks küll teemast väga kõrvale kalduda, aga kahjuks on see mentaliteet ka meie omas koduvabariigis kanda kinnitanud, keeratakse mingi p.sk kokku, siis laiutatakse käsi ja astutakse tagasi. Tera tera haaval kannate selle vilja sinna salve tagasi! Raisk!

Sellised mõtted siis Geoul Sokeuro seoses. Arvestades et tegu oli lavastajadebüüdiga, siis tuleb see nimi endale kuskile üles kirjutada. Näiteks siia. Sung-ho Kim. Tehtud.
Uusversiooni kohta kirjutab Fletchu siin.

see sümbol on nüüd küll eluks ajaks meeles