Põrgu

Küll võib ikka elu vahel vingepusse visata. Kell oli juba ammu uneajast üle tiksunud, väikesed rüblikud ei tahtnud veel mitte magama minna. No ja mis saaks olla parem "head ööd film" kui üks tore jaapani horror. Pealkiri ju ka paljulubav. No ja nii me siis Jigoku(1960), ehk maakeeli Põrgu, ära vaatasimegi.
Oli tõesti põrgu, kahjuks elasime oodatud põrgupiinad esmajoones läbi aga meie, vaatajad. Ilmselt kui oleks selle kultuuriruumiga rohkem kursis, siis oleks tegemist täiesti vaadatava versiooniga Kuritööst ja Karistusest (samas ega mulle see raamatki eriti ei meeldinud), aga no mitte seda ei tahtnud ma näha ja just see lootuste purustamine on see mida ma Jigokust meenutama jään.
No lihtsalt ei saanud aru neist pisikestest vihjetest mida terve film ilmselt täis oli, otsisin veel pärast netistki, mida täpselt need lugematud vihmavarjud sümboliseerima oleks pidanud ja miks on jaapani põrgus kaheksa ringi, kuhu see üheksas on jäänud? No ja siis need patud mille eest peategelast nuheldi, proportsioonid olid ju täiesti paigast ära, ta lihtsalt sattus olema valel ajal vales kohas, mitte ei jooksnud ringi ja peksnud vanamutikesi kirvega vastu pead.
Võibolla muidugi, et minu arusaam moraaliküsimustest on vähe teine, aga kui mees istub autos, mille juhiks on mingi põrgusigudik ja see auto inimese alla ajab, siis ei ole kaassõitja ära teeninud igavesi põrgupiinu.
Rõhutan veelkord, võibolla seletatakse meile lahti terve jaapanlase mõttemaailma olemus, aga minust läks see mööda. Lausa selline mulje jäi, et vahet ei ole, teed sa pattu või ei tee, põrgusse lähed ikkagi, parem siis juba elust viimast võtta.

maailma kõige koledam geiša koos peategelasega
punane vihmavari

paremalt teine neiu sõitis korra bussiga jänest