Viva España!

Mul on hea meel, (veel parem meel oleks mul muidugi siis kui Holland oleks võitnud) aga turniiri eel oleks ma oma raha Hispaania peale pannud ja nagu mõni hetk tagasi selgus siis see oleks hea pakkumine olnud. Ole!

Ühe allveelaeva lugu

Halbu filme on selles osas parem vaadata, et kui pärast kirjutamiseks läheb lased lihtsalt tatil vabalt pritsida. Eriti halb (loe: ebaobjektiivne) võib postitus tulla siis, kui seda emotsiooni pealt teha, lased ikka filmil paar päeva settida ja võibolla suudad kõntsa seest ka midagi positiivset üles leida. (10000 BC on ikka täielik käkk, isegi nädal aega hiljem, aga see selleks).

Hea filmiga on sutsu keerulisem, kui ei oskagi nagu midagi esile tuua, kõik oli ju hea.
Das Boot(1981) on selline ühtlaselt hea film. Kuigi ta pikkus on eemalepeletav (directors cut 209 min) siis pärast pikka pikka hoovõttu olen rõõmus, et allveelaevnikega selle reisi kaasa tegin. Filmi tonaalsus pannakse paika paari esimese minuti jooksul, moraal on maas aga oma tööd tehakse korralikult. Ja kui juhuslikult missiooni käigus kuu aja jooksul midagi muud huvitavat ei toimu, siis väike disko, õppehäire ja süvafilosoofilised mõtteterad aitavad edukalt aega sisustada. Tegelaste tausta ja motiivide selgitamisele aega suurt ei kulutata, tavalised sõdurid täidavad mõlemal pool rindejoont oma kohust.
Tegevust ja põnevust on tegelikult rohkem kui arvata oskasin, oodatasin rohkem sellist masinaruumis askeldamist ja meeste omavaheliste pingete lahkamist. Samas ega pingeid väga kasvada ei lastudki, kui masinist ära keeras läks kapten kohe püstolit otsima ja kui kriitilisel hetkel üks meeskonnaliige töö tegemise asemel palveid lugema hakkas, sai see kohe kiirel taskulambiga ära karistatud.

Leav ise oli absoluutselt muljetavaldav ja ikka ja jälle tekkis küsimus, kuhu see võttemeeskond veel mahtus, ruumi ei ole isegi söögilauas rahulikult istumiseks, aga seal kuskil on ju ka kaameramees asjatamas.

Jällegi üks väga hea film nähtud, julgen soovitada ka.

sõjakangelase sütitav kõne

meeskond, veel ilma habemetetaoli ikka niisama passimist ka..
ja masinaruumis nokitsemist
raudsete närvidega mehed need allveelaevnikud
mehed on just ilmvõimatuga hakkama saanudlõpp.

Hea ulme kiidab tegijat

Sõber Metsavana on suur Lovecrafti fänn ja alatihti ta kurdab, et nägi miskit järjekordset töötlust või siis vanameistri mõjutustega linateost, mis kõlbas vaadata kuni selle hetkeni kui miski koll ekraanile ilmus. Samas ei pea just raketiteadlane olema välja raalimaks, et absoluutselt lootusetu üritus on filmilindile talletada midagi ligilähedaselt niisama koledat kui inimene oma peas suudab välja mõelda. Piisaks ju sellestki, kui anda vaatajale pisike impulss, panna ta mõtted õiges suunas tööle ja las ta vaeseke siis läheb õhtul kinost koju ja piilub selja taha, aga ei antakse ikka kiusatusele järele ja näidatakse mingit limast koleda hambumusega ja 6 kombitsaga käkki ja loodetakse sellega samasugust effekti saavutada.
Ja mina tahaks küll loota, et trükikunst jääb ikka edasi kestma ja Bradbury ennustus ei saa kunagi tõeks just sellepärast, et lugedes on piiriks vaid lugeja enda fantaasia. Eriti just ulmet lugedes. Head ulmet. Ehk siis kuhu ma tahtsin välja jõuda on see, vähemalt minu arvates, et head ulmefilmi on raskem teha kui raamatut kirjutada.
Seda rõõmsam on aga meel üht head ulmefilmi nähes ja La Planete Sauvage(1973) on tõesti üks selline. (mugandatud suurele ekraanile raamatu põhjal, muideks) Allegooriline teekond, mille jooksul väikestest inimestest saavad suurtega võrdväärsed partnerid või no igatahes ei püüa nad üksteist enam kõigi jõududega kõrvaldada.
Juba filmi algus, kus väikesed Draagid Omidega mängisid oli isuäratav ja edasi läks veel paremaks. Vormikas floora ja ablas fauna, eriline kiitus õppesessioonide eest, millest küll muhvigi aru polnud saada (kõik need tundmatud materjalid ja mõõtühikud), aga tegemist on ju ka võõrtsivilisatsiooniga. Et aga kõik ausalt üles tunnistada, siis ega ma ei osanud küll arvata ega oodatagi, et Renel kõigele sellele lisaks veel lõpus selline trump varukas on, olin juba sellegi eest tänulik, mis esimese tunni jooksul näha oli saanud. Draagide meditatsiooni eesmärgi ilmsikstulek oli aga kui palgapäeva eel teksade tagataskust kortsunud koidula leidmine.
Väga hea, soovitan.

sellised näevad välja Omid

sellised aga Draagid

väga soojad nendevahelised suhted just pole, aga film ei ole ka veel läbi

väike draagitüdruk teadmisi omandamasja siin lahendavad kaks Omi tsiviliseeritud moel vaidlust tegelikult on inimene ainus loom, kes lõbu pärast tapab, aga see taim tuleb teisele kohale
dust in the wind

Lõpetuseks algajale lugemishuvilisele paar teemakohast vihjet: Algernon Blackwood "Willows", Shirley Jackson "Lottery", Dan Simmons "Hyperion", Frank Herbert "Düün", Ray Bradbury "451 Fahrenheiti", Sheri S. Tepper "Rohtmaa", esimese hooga aitab küll.

Mainimist väärt

30 Days of Night(2007) - filmitegijad ise lootsid vaatajale ilmselt Thingi(1982) sarnast põnevust ja pinget pakkuda, aga latt on ikka liiga kõrgel. Ei midagi hullu, kannatas lõpuni vaadata küll, ebaloogilisust oli parasjagu, aga samas vampiirifilm juba iseenesest eeldab vaatajalt teatavat leplikust.
Sisust siis niipalju, et grupp teravahambulisi seltsimehi üritab polaaröö jooksul võimalikult palju põliselanike kuivale imeda. Kangelaslik šheriff ja tema truu kaaslane tuletõrjeülem aga juhivad järjest hõrenevat vastupanurinnet. Kõige värvikam sellest seltskonnast oli üks vahva habemik, kes kollase autoga? ringi kärutas.
Lõpp aga oli täiesti õudne ja mittevajalik, oleks võinud lasta lihtsalt vampiiridel võita vms.

kirvest käsitseti meeldivalt palju aga õnneks mitte sihipäraselt, st. mitte puude langetamiseks

oi kurja, jaanituli läks vähe käest ära

10000 B.C.(2008) - kõige rohkem on mul kahju sellest, et seda raha mis Emmerich oma järjekordse "filmi" tegemiseks on ära kulutanud oleks saanud palju paremini kasutada. Mulle sügavalt ükskõik sellest, et võibolla 10000 eKR ei ole väga ajalootruu, kuid ta vaid suudaks visuaalselt lummata. Ei suuda, kukub suurejooneliselt läbi, suurem osa filmist kulub sellele, et miskite naljakate nimedega seltskond rändab üle mägede/läbi metsa/kõrbeliival. Mammutid, kes jooksevad nagu hobused ja tiiger kes on kolm korda suuremaks joonistatud, fantastiliselt masendav fantaasialend. Ilmselt kulminatsioonina kavandatud mammutikarja amokijooksu oli aga lausa piinlik vaadata, kui ikka ise ei oska siis uurigu Jacksonilt kuidas King Kongis(2005) dinosaurused liikuma saadi.

Ei oska midagi head kosta.

run, Forest, run

kiisu joonistati/modelleeriti valmis ja siis teda näidati umbes täpselt kaks korda

selle kena neiu sisse puges lõpuks ühe iidvana eide vaim, milline raiskamine

Kataude mashin garu(2008) - ei saaks just öelda, et ma eriline aasia kino austaja oleksin, õudukaid ikka olen vaatama juhtunud ja mõnda filmi veel, aga Machine Girl oleks ilmselt vaatamata jäänud, kui a) kogemata kombel mõnda aega tagasi ei oleks treileri peale sattunud ja b) Metsavanal poleks see ketta peal kättesaadava koha peal lebanud.
Oma piiratud vaatamiskogemusele põhinedes oleks treileri põhjal midagi Oldboy(2003) või Koroshiya(2001) sarnast oodanud, aga nagu välja tuli siis jaapanlased otsustasid hoopis nalja teha. Mis ma oskan kiituseks öelda on see, et kui mina juba mõtlesin et enam jaburamaks ei saa minna, siis keerati kohe veel üks vint peale.
Ajaviiteks kõlbas küll, aga uuesti ma teda ei vaataks. Ei ole selline huumor minu jaoks.

taustal üks pisike verdpurskav aiapäkapikk, klassikalise Jaapani aia kohustuslik kujunduselement

sellises riietuses töötavad Jaapanis ajalehepoisid

Häppening

Lootus sureb ikka viimasena, mul on isegi Lady in the Water(2006) ära nähtud ja selles valguses on Happening(2008) täitsa kobe. Vähemalt on vormikõver jälle ülespoole teel.
Väga lühidalt kokku võttes, siis idee oleks väärinud paremat teostust. Iseenest ülilahe vandenõuteooria, tapjataimed (loogiline seos triffiididega), aga kuidagi kunstlik oli kogu see värk, sujuvusest jäi puudu. Olid mingid tegelased, natuke nokitseti nende kallal, siis jooksis mõte ummikusse, jäeti nad kõrvale ja võeti järgmised. Frank Collisoni potensiaalist pulbitseva tegelaskuju hülgamise pärast olen ma eriti kuri.
Mrs. Jones oli loomulikult täiesti omaette klassist, üks väike armas vanainimene ei tohiks ju nii hirmutav olla. Samas aga mis kuradi nukk see tal voodis oli? Seda teemat oleks ju ka väheke arenda võinud.
Emotsioone siis seinast seina aga üldmulje pigem negatiivne, ei aidanud sugugi kaasa ka peategelaste pehme öeldes ebaveenev mäng, Wahlberg esmajoones sama elava miimikaga kui Jean-Claude.

emotsioonid vasakult paremale: hirmunud, mõtlik, kiimas (või oli see nüüd paremalt vasakule, pagan, ei tule meelde)

minu jaoks kõige valusam stseen kogu filmis, hullunud inimesed seisavad viisakas järjekorras ühe püstoli peale, selle asemel et ennast näiteks raudvarbadest aia otsa heita

Huumorit siit ja sealtpoolt Atlandi ookeani

It's a Gift(1934) - W.C. Fields kehastab keskealist vürtspoodniku, kes on ühtlasi ka kõige paksunahalisem abielumees keda mina filmilinal seiklemas olen näinud. Tulehark on ta kalli abikaasa iseloomustamiseks küll kohane kuid kindlasti liiga pehme väljend, lisaks veel poeg kes elab rulluiskudel, armuvalus tütar, lärmakad naabrid, tülikad kliendid ja intellektivaegust põdev poesell. Kuid vaatamata kõigile neile raskustele mida kuri saatus on tema vaimu murdmiseks välja mõelnud ei lase ta ennast kõigest sellest segada ja pürib visalt oma unistuse, isikliku apelsiniistanduse, poole.
Sisuliselt on tegemist veidi üle tunni kestva sketšishowga, ehk siis paratamatult mõni sketš on naljakam kui teine, eeskätt just lõpp vajub ära, liiga sirgjooneline ja vähenaljakas happy end. Suurimad õnnestumised aga söögilauastseen ja sellele järgnev isa-tütre dialoog köögis, taustaks naise lõppematud tänitused ning loomulikult ka Haroldi juba eos nurjumisele määratud katsed terassil veidi sõba silmile saada, absurselt naljakas.
Kõigil meestel kes arvavad, et neil on raske iseloomuga naine, soovitaks kindlasti ära vaadata millise sihikindluse ja kindlameelsusega üks õige mees läbi elu läheb, pealekauba saate ka suutäie naerda.

ka nii lihtne tegevus nagu habeajamine võib teatud tingimustel kõrvalvaatajale äärmiselt palju lõbu pakkuda pime mees ja lampirnid visaduse eest poisile 10 punkti, hetk tagasi kukkus kookospähkel trepist alla

hetkel küll Saatuse poolt põlvili surutud, kuid mitte kauks

Genevieve(1953) - Perekond Bissonette'ga võrreldes on McKim'id muidugi musterabikaasad, kuid nende suhte tugevus pannakse (taaskord) proovile igaastasel vanautode suursõidul marsruudil Londoni-Brighton-London. Liiklusmärkide põhjal peaks see vahemaa olema suurusjärku mõnikümmend miili, kuid põnevust jagub küllaga juba sinnasõidul, mis siis veel rääkida tagasiteest kui väikse sõbraliku kihleveo käigus Genevievist viimast üritatakse võtta, puhuti küündis kiirus vist isegi 50 miilini tunnis. Brightonis leiab aset ka väike tagasihoidlik bankett, mille käigus perekonnasõber Ambrose üritab suursõitu siduda with a really beautiful emotional experience... ja McKimid peatuvad hotellis, kus nad ehtinglasliku viisakusega ülemise korruse sviiti majutatakse.

Pisuke seos tekkis filmiga Great Race(1965), aga Genevieve on minu maitsemeelega oluliselt paremini kokkusobivama atmosfääriga. Huumor oli küll tagasihoidlikum/argisem aga tabab huumorisoont palju täpsemalt. Nii vana filmi kohta hämmastavalt palju vihjeid seksile, aga needki olid maitsekalt tehtud ja mingit vanusepiirangut endaga kaasa ei too. No ja loomulikult annavad ilusad autod igale filmile plusse juurde.

pöörake tähelepanu väljasirutatud suunatulele

Metsavana lemmik, väiksemat sorti aurik ratastel

kohe näha et vanad sõbrad

Ambrose kaaslane, väga võimekas trompetipuhujakuidas sellise näoga oli võimalik sellist mulli ajada käis minul üle mõistuse

Vahepala

karmide meeste mäng (Vinnie Jones & Paul Gascoigne)

aga tuleb tunnistada, et ka sellist võistkonda oleks päris põnev platsil näha

House of the Mute Black Vampire with a Long Sword

House of the Long Shadows(1983) - nooruke kirjamees, kes kihlveo peale sõidab hääldamatu nimega kolkaküla raamatut kirjutama, satub peale ühe auväärse perekonna taasühinemisele. Ning nagu ühele auväärsele perekonnale kombeks, hakkavad aegade hämarusest tumedad saladused pinnale ujuma ja inimesed õnnetul kombel surma saama. Film algab suhteliselt rõõmsates toonides, täiesti ootamatult keeratakse poole pealt aga tõsisem ja pingelisem vint peale ja kuigi finaal oli aimatav siis üldmuljet see ei rikkunud. Lisaks veel vägagi kobe näiteseltskond, küll vanaldased kuid vitaalsusest pakatavad, sarkasmist kuiv huumor ning vana hea Inglismaa maamõisa kordumatu atmosfäär.

Cushing, Price, Lee, Carradine

Dance of the Vampires(1967) - Roman Polanski pehmemat poolt demonstreeriv vampiirifilmide paroodia, mille peategelaseks on Einsteini rumalam kaksikvend ja Roman ise kehastab tema veel rumalamat abilist. Puhas situatsioonikomöödia, sõnalisi nalju on mõni üksik, needki ilmselt poolkogemata tehtud. Küüslauku on, terava otsaga vaiu ka, loomulikult ka apetiitse välimusega vajutatavaid noori näitsikuid ning erilised kiitused lossi eest. Selline peabki üks õige paroodia olema. Friedberg/Seltzer'i jaoks kohustuslik vaatamine, teistele soovitatav.

end of a love affair

Mute Witness(1994) - tore väike üllatus. Postri põhjal oleks oodanud midagi oluliselt süngemat, aga kuigi teema poolest enam süngemaks minna ei saa, siis teostus on selline, et oluliselt tihedamalt saab naerust turtsuda kui hirmust vappuda. (8mm(1998) samas on ju üks otsatult masendav linateos.) Ühe plussi saab film selle eest, et praktiliselt minimaalselt oli surmahirmus naiste kiljumist (ilmselgetel põhjustel) ning veel suurema plussi saadud nostalgialaksu eest, tegevus toimub nimelt Moskvas ja suht palju dialoogi on mahlakas vene keeles.

Black Cat(1934) - Boriss Karloff ja Bela Lugosi ühes filmis koos. Nende õnnetuseks hakkas aga stsenarist nii prominentses seltskonnas kätt väristama. Visuaal on lahe ja lõpuheitlus ka, aga sujuvusest ja pingest jäi puudu, läks kuidagi punnitamiseks ära. Tükike kinoajalugu jälle nähtud, aga oleks paremini saanud.

ainsad kaks inimest maailmas keda Chuck Norris kardab

Excalibur(1981) - korralik fantasy mis läks väheke pikaks ära, aga no mis sa teed kui tahaks ikka terve legendi ära näidata. O fortuna ja läikivates raudrüüdes ratsanikud sobivad aga väga hästi kokku ja kahe mõõga probleem lahendati ka elegantse liigutusega. Andrus on Püha Graali ainetel üle lühijutu kirjutanud, see segas väheke Percevali questi täie tõsidusega võtmast, aga üldiselt ei häda midagist.

kostüümid olid tõesti ilusad

Hukatusepäev

Kuigi Robin Williams on teinud ka suhteliselt kaheldava väärtusega töid siis juba ainuüksi Robin Williams Live on Broadway(2002) enam kui tasakaalustab igaviku kaalud. Inglise keelt tuleb küll suhteliselt kõrgel tasemel vallata, kuid 99 minutit tervistavat naeru on ka kindlustatud.

Põhjus miks ma sellest vanast asjast siinkohal juttu teen, on see et Robin räägib ka golfi leiutamisest (http://youtube.com/watch?v=xDQd49rEF_0) ja mulle tundub küll, et kui Neil Marshall ja produtsendid maha istusid ja hakkasid arutama kuidas küll kulutada 30 miljonit dollarit nägi protsess suhtkoht sarnane välja.

Teeks õige filmi surmaviirusest. Nagu 28 Days Later(2002)? Fuck that, me eraldame terve Šotimaa müüriga. Nagu Resident Evil(2002)? Fuck that, me paneme sinna näomaalingute ja punkariharjadega metslased. Nagu Mad Max(1979)? Fuck that, siis on meil veel üks loss ja rüütlid ja vibukütid. Umbes nagu Reign of Fire(2002)? Fuck that, siis on meil veel ühesilme kangelanna. Siis ikka nagu Resident Evil? Fuck that, me anname talle sõitmiseks Aston Martin DB9. Nagu James Bond?F...

Tulemus? Doomsday(2008). Pildikeel mulle kõigele vaatamata meeldis vähemalt kuni selle õudse pika tagaajamiseni välja aga sisu oleks küll oluliselt parem võinud olla.

Annaks siiski mehel veel ühe võimaluse end tõestada ja tekitatud kahju heastada. Descent(2005) oli lihtsalt nii hea.

kõige lahedam tegelane tapeti kõige kiiremini ära