Thriller - A Great Picture

Elus on ikka nii, et mõni päev lihtsalt ei vea, tee mis sa teed, õhtuks on ikka selline tunne, et pigem oleks võinud selle päeva kodus istuda. Filmidel on aga veel hullem, nende jaoks tähendab halb päev seda, et kellegi kurjad käärid napsavad neist neid kõikse põnevamaid kohti välja. Mida peab tundma üks film mille originaalpikkusest 107 minutit on osavad käed lõpuks suutnud maha kärpida koguni 25?
Tegelikult ei saa ma ma tsensoritest päris hästi aru, kui mulle öeldakse, et seda filmi sa küll vaadata ei tohi siis loomulik on, et minus tekib mingisugunegi huvi. Mis mõttes ei tohi, mida nad minu eest varjata püüavad? Thriller - en grym film(1974) puhul ei oskagi öelda, mis tsensoritel rohkem harja punaseks ajas kas seksistseenid (tegemist pole voodilinaga maadlevate higiste kehadega vaid ikse vääriva materjaliga) või narko manustamine (samas algajale narkomaanile lõppeks Thrilleri jäljendamine ilmselt surnukuuris).
Ütlen kohe ära, et mulle Thriller meeldis, tõsi tempo oli suurema osa filmist olematu, stsenaarium auke täis kui haavlitabamuse saanud põldpüü aga see entusiasm ja leidlikus mida rootslased üles näitasid korvasid negatiivse kuhjaga. Tundus nagu oleks viimnepäev saabumas ja seega tuli kõik ideed ja mõtted just selles filmis ära katsetada.
Vägivalda oli loomulikult ka, Dali & Bunuel olid küll essad, aga see kuidas Bo sama asja filmis avaldas mulle rohkem muljet ning seda tänu kaameratööle, mis oleks ehteks igale linatööle. Ühel hetkel näed sa tegevust läbi Madeleine silmade, teisel näidatakse aegluubis püssivõitlust ning sinna vahele vana hea Rootsimaa sügiskullaga rüütatud loodust.
Muheda ääremärkusena lõpetuseks, siis paha mees Tony nägi välja täpselt nagu Peeter Jakobi vanakuri Ahvatluste Tunnis(1970).