Kriminaalid

Departed(2006) on parem film kui Mou Gaan Dou(2002). Seda meelt on igatahes imdb kasutajad.
Ma olen täiesti nõus, et Departed on tõesti hea film, aga originaal on ikka originaal. Ameeriklased on küll kokku ajanud muljetavaldavalt võimsa meeskonna, aga see meeskond vallutab sedasama mäetippu, millele Hong-Kongi filmimeistrid juba oma lipu on püsti ajanud.
Mou Gaan Dou on pingest tiine lugu politseinikust kes mängib pätti ja pätist kes kehastab politseiniku. Geniaalselt lihtne idee ja samaväärselt elegantne teostus. Soovitada võib mõlemaid kui eelistada tuleks siiski originaali.

kaks sõpra muusikat kuulamas

Geniaalseid ideid genereerivad ka teised Hong-Kongi stsenaristid, Sun Taami(2007) omad näiteks. Püstihull politseiuurija kes näeb inimeste sisemist(i) mina(sid). See osa filmist on ülilahe, aga krimifilm mille paha mees on kohe alguses teada (ära arvatav) ei paku just erilist pinget. Isegi kui paha mees osutub lõhestunud isikuseks, sest selle liini mängib Identity(2003) palju paremini välja. Märkimisväärne saavutus aga potensiaali oli kõvasti rohkem.

mitu inimest on pildil?
sõltub vaatajast

Foxy Brown(1974) on hea valik kui a) midagi väga sügavamõttelist vaadata ei viitsi või b) eesmärgiks on elu jooksul ära näha kõik Pam Grieri filmid. Coffy on leidlikum nii vägivalla kui dialoogi osas, seksikam, lihtsalt parem film.

ilmselt kinoajaloo pikim keel

Nostalgitseme

Siis kui rohi veel rohelisem ja taevas sinisem oli, tegutses Eestis selline telekanal nagu TV1. Märkimisväärne on see fakt sellepoolest, et mida iganes TV1 ka muul ajal näitas, laupäeva (või reede, mälu pole enam see) hilisõhtul olid eetris Smith & Jones ning Eddie & Richie aka Bottom. Teismeliseeas nooruki maailmapildi (no vähemalt huumoripildi) kujunemisse andsid need kaks seriaali olulise panuse ja loogilise arenguna on neile kahele järgnenud Blackadder, Gentelmen's League, Big Train, Black Books, Spaced, Monty Python, Fawlty Towers ning Not the Nine O'Clock News. Inglaste puhul on kõige meeldivam see, et seriaali tehakse mitte senikaua kui reklaamirahad jooksevad vaid seni kuni ideid on.
Igatahes sõber Metsavana (kelle postitust loe siit) mahitusel sai Eddie & Richiega tutvust värskendatud täispikka šedöövriga Guest House Paradiso(1999). Richie korterist on mehed ilmselt välja visatud, kuid hämaraid teid pidi hangitud rahadega on mehed soetanud endale looduskaunil pankrannikul asuvad külalistemaja. Idülli rikuvad vaid tüütud külalised ja vahetus naabruses paiknev tuumajäätmete puhastusjaam.
Bottomi poisid ei ole kunagi erilise vaimuerksusega silma paistnud, kuid selle vajakajäämise teevad nad tasa puhta entusiasmi ja tegutsemislustiga, mille käigus tavaliselt keegi, veelgi tavalisemalt nad ise, viga saavad. Liikumapanevaks jõuks on neil kahel seejuures kõige elementaarsemad asjad, raha ja seks ning Eddie puhul ka korralik kärakas.
Paradiso ei ole kindlasti mitte jakobson, mis mis kõigile meeldib, kuid kiiksuga huumorist ja sõbralikust törtsust vägivallast lugupidavale filmisõbrale siiski soovitatav vaatamine.

Topeltlaks

Mingi hobi peab inimesel ikka olema, kes kogub marke, kes kirjutab blogi, kes mängib relvadega. Dear Wendy(2005) tutvustab meile seltkonda, kellele meeldivad relvad. Relvad iseenesest mitte relvadega inimeste pihta tulistamine, sest see sõpruskond, Dandies nagu nad end ise nimetavad, on patsifistid. Kõlab lubavalt aga tulemus on liiga etteaimatav, lõpus läheb ikkagi madinaks ja (peaaegu)kõik saavad surma. Siit siis moraal: relv ei ole mängimiseks. Daaah! Ootasin enamat.

Changeling(1980) on korralikult tehtud ja vaatamata oma eale endiselt hirmutavalt mõjuv tondilugu. Naeruväärselt suur maja, asjalik kuid samas avatud meelega helilooja ja tume saladus. Kõige sümpaatsem ongi see, et peategelane ei jookse hullumeelselt kriisates mööda maja ringi vaid võtab olukorda nii rahulikult kui see vähegi võimalik on arvestades, et ärritunud olekus kummitus suvalistel hetkedel oma elujõulisust kinnitab. Tume saladus on ka palju peenemalt välja mõeldud kui tavaline kurja vaimu poolt vaevatud maniaki hullusehoos sooritatud veresaun. Puhas ahnus on oluliselt usutavam stiimul kui paljast õhust materialiseeruv Lutsifer, kes vaest ilmsüütut maniaki hirmutegudele sunnib.

Teekond hukatusse

Kas üks film mille kohta pärast vaatamist ei oska öelda, et oli ta nüüd hea või halb liigitub automaatselt heaks? Halvaks? Keskpärasuses El Topot(1970) kohe kindlasti süüdistada ei saa, samas halva filmi kohta pani ta vaataja liiga palju mõtlema, hea film aga ei tohiks vaatajale nii kurnavalt mõjuda.
Iseenest olen ma nõus tutvust Jodorowskiga küll süvendama, aga seda mõne aja pärast, sest liiga palju Jodorowskit ja tema sümboleid võib osutuda fataalseks. El Topo põhiliini olen ma suuteline lahti kirjutama (vähemalt enda jaoks), kõrvalliinid jäägu igaühele endale avastamiseks ja lahtimõtestamiseks.
Püstolikangelane El Topo on oma nime vääriline, filmi esimeses pooles püüdleb ta täiuslikkuse poole (mitte küll oma vabast tahtest) nottides pettuse abil järgemööda maha neli temast nii oskustelt kui vaimselt üle olevat masterit. Kõik nad püüavad El Topole oma teadmisi edasi anda, kuid mutina pime kangelane taipab seda alles siis kui neljas meister ta kätel hinge heidab. Oma pattude lunastuseks laseb ta end seejärel risti lüüa (mitte sõnasõnalt) ning vajub siis aastateks unne.
Filmi teises pooles aga on uuestisündinud El Topo endale eesmärgiks võtnud oma rahva juhtimise tõotatud maale, jällegi viibides täielikus pimeduses oma tegude tagajärgede osas. Mis aga juhtub mutiga, kui ta oma urust päikesevalguse kätte satub?
Vaadake, mõelge kaasa, tehke märkmeid. Eelsoojenduseks Dead Man(1995) ehk sobib aga El Topo on kindlasti oluliselt veidram filmielamus.
Filmi näinutele selline küsimus, et kas see kolmnurkne silmaga sümbol oli rohkem vabamüürlaste või Klanni oma?

Thriller - A Great Picture

Elus on ikka nii, et mõni päev lihtsalt ei vea, tee mis sa teed, õhtuks on ikka selline tunne, et pigem oleks võinud selle päeva kodus istuda. Filmidel on aga veel hullem, nende jaoks tähendab halb päev seda, et kellegi kurjad käärid napsavad neist neid kõikse põnevamaid kohti välja. Mida peab tundma üks film mille originaalpikkusest 107 minutit on osavad käed lõpuks suutnud maha kärpida koguni 25?
Tegelikult ei saa ma ma tsensoritest päris hästi aru, kui mulle öeldakse, et seda filmi sa küll vaadata ei tohi siis loomulik on, et minus tekib mingisugunegi huvi. Mis mõttes ei tohi, mida nad minu eest varjata püüavad? Thriller - en grym film(1974) puhul ei oskagi öelda, mis tsensoritel rohkem harja punaseks ajas kas seksistseenid (tegemist pole voodilinaga maadlevate higiste kehadega vaid ikse vääriva materjaliga) või narko manustamine (samas algajale narkomaanile lõppeks Thrilleri jäljendamine ilmselt surnukuuris).
Ütlen kohe ära, et mulle Thriller meeldis, tõsi tempo oli suurema osa filmist olematu, stsenaarium auke täis kui haavlitabamuse saanud põldpüü aga see entusiasm ja leidlikus mida rootslased üles näitasid korvasid negatiivse kuhjaga. Tundus nagu oleks viimnepäev saabumas ja seega tuli kõik ideed ja mõtted just selles filmis ära katsetada.
Vägivalda oli loomulikult ka, Dali & Bunuel olid küll essad, aga see kuidas Bo sama asja filmis avaldas mulle rohkem muljet ning seda tänu kaameratööle, mis oleks ehteks igale linatööle. Ühel hetkel näed sa tegevust läbi Madeleine silmade, teisel näidatakse aegluubis püssivõitlust ning sinna vahele vana hea Rootsimaa sügiskullaga rüütatud loodust.
Muheda ääremärkusena lõpetuseks, siis paha mees Tony nägi välja täpselt nagu Peeter Jakobi vanakuri Ahvatluste Tunnis(1970).

Walk the line hard

Walk the Line (2005) jõudis mul tükk tükk aega oma vaatamisjärge oodata, enne kui ta kunagi eelmisel kevadel ikkagi ära vaatasin, ning et kaotatud aega tagasi teha siis järgmisel päeval asutasin ennast juba Johnny Cashi muusikaga kurssi viima. Oleks et keegi teeks filmi pealkirjaga näituseks Moby Dick in Kashmire oleks ma juba eelmüügist piletit nõutamas, aga Cashi vana oli minu jaoks varemalt ikka täiesti tundmatu suurus. Siis sattusin aga telekast peale Hurt'i videole, siis vaatasin filmi ja nüüd on olukord selline, et autoga sõites tuleb kaasreisijatel lihtsalt leppida sellega, et Ring of Fire ja Boy Named Sue ja I Hung My Head ja ... ajal üks indiviid kaasa mörisema hakkab.
Ray(2004) nägin aga poolkogemata sel talvel ära televiisori vahendusel, Jamie Foxx oli küll tõeliselt muljetavaldav, aga ei olnud muusika päris minu maitsele ja Ray ise on omalajal ikka paras mölakas olnud.
Pärast pikka ja lohisevat sissejuhatust olemegi nüüd aga jõudnud põhiteemani Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007). Erinevad kirjutajad on ette heitnud, et Walk Hard on sutsu liiga pikk, aga mu meelest oli just see kõige toredam et lõpuosa, see kus stsenaristid oma peaga mõtlema pidid, ei lagunenud laiali. Isiklik lemmik filmist oli Dewey ja Darlene duet, aga oma osa saavad ilmselt kõik ameerika meelelahutajad kes vähegi on väärt mainimist. Kõige olulisem põhjus Walk Hard vaatamiseks oli aga tahtmine reeglina supporting male'i mängivat John C. Reillyt ka peaosas näha. Sümpaatne paroodia igaljuhul.

kes on kes?

Rändaja

Tegelikult teen ma nüüd pattu.
Stalker (1979) nõuab oma vaatajalt väga palju ja püüe vaid ühe vaatamiskorra järel temast kokkuvõtet teha on puhas arrogants. Samas on minus selle töö vastu mida Tarkovski ja vennad Strugatskid on teinud ja mille tulemuseks on Stalker vaid harras austus ja lugupidamine.
Film millest oleks saanud teha Cube-sarnase slasheri on õnneks saanud vapustava miljööga ja tugevate rollisooritustega arutluseks Inimeseks olemisest.
Naine, kelle osaks armastada ja leppida ja uskuda sellesse et valitud tee on õige ja hea. Teadlane, kellel on eesmärk millele pühenduda, kuid pole julgust seda saavutuda, sest ootamatult on just tema see kellel kaine mõistuse kõrval ka pisike empaatikübe, kuid samas liig pisike uskumaks. Kirjanik, kes nõuab endale küll täieliku vabadust, kuid nagu selgub on endale ise seadnud piirid millest ta üle ei suuda astuda ning peidab oma argust rünnaku varju. Stalker, kes Teadlasele ja Kirjanikule teejuhiks täielikuks saamisel, kuid ebaõnnestub.
Ebaõnnestub, sest pärast teekonna läbimist ei suuda ei Teadlane ega Kirjanik siiski astuda viimast sammu.
Kuid eelkõige ebaõnnestub, sest ei suuda mõista ega leppida sellega, kuidas saab õnnetu olemine olla hea, kuidas on võimalik, et meie suurimad õnnestumised saavad veel suuremaks kui neid kõrvutada suurimate läbikukkumistega, kuidas inimene kelle kõige salajaseimad soovid on täitunud, kellel on kõik olemas ei suuda seda täielikult hinnata kui pole teekonda millele tagasi mõelda.

Kokteilipidu vol2

Devils Rejects (2005) on ilmselt üks parima tüngaga horroreid üldse, filmi lõpuks tunned sa kaasa elus kõvasti räsida saanud perekonnale, kes juhtumisi on massimõrvarid. Kuidagi on mul aga õnnestunud eelloo House of 1000 Corpses (2003) vaatamist senini edasi lükata ning nagu selgus siis ehk oligi isegi parem neid 2 filmi just selles järjekorras vaadata, sest Ho1000C ongi pigem mitte üksikfilm kui just pikalevenitatud character building. Põhikava on Rob Zombiel kenasti käpas, klassikalised süžee-elemendid korralikult välja mängitud, ei midagi žanripiire raputavat kuid omad tipphetked on täitsa olemas (no näiteks äärmiselt nunnud jänkukostüümid).

üheks vahvaks nükkeks on Ho1000C-s kirjad t-särkidel. tasub silmad lahti hoida

Ravenous (1999) vaatamise ajal sai arutatud, et miks C.R. Jakobson selliseid põnevaid legende ja uskumisi vanainimeste käest välja ei pressinud, Kivirähk peab nüüd tema tööd üle tegema, võtad aga teisest mehest ampsu ja lendva ongi ristluudest pühitud. Mille üle saab headmeelt tunda on see, et filmitegijad said õnneks ise ka aru, et kõrget kunsti nad ei tee ehk siis ajaviitmiseks väga hea film. Robert Carlyle heastab kuhjaga selle, kuidas ja et üldse mängis sellises käkis nagu 28 Weeks Later (2007).
Ainult siis kui Sa puhta südametunnistusega julged tunnistada, et Conani filmid sulle meeldivad, tasub üldse vaatama hakata Bakshi Fire and Ice'i (1983). Puhas ja korralik fantasy. Paar teemat aruteluks siiski tekkis, miks peategelaseks on blond sinisilmne atleet ja pahadeks küürakad tumedanahalised subhumanid, kes kurat see maskis tont on ja peamine, mis funktsiooni täitsid need riideribad Teegra kehal?

Gaabriel, mis meist saab?

Kokteilipidu

Taanlaste Adams æbler (2005) on draama mis on täis pikitud kohatuid nalju, mis mingil viisil tunduvad selle filmi jaoks just kõige kohasemad. Küsimus mis mind pärast vaatamist segama jäi, on aga hoopis see, et kui palju on preester Ivaneid reaalses elus, inimene keda teised peavad arvamusliidriks, aga kes tegelikult on püstihull. Üldiselt aga muhe vaatamine.

Bob Maconel on tasane kuubiklane filmis He Was a Quiet Man (2007), kellel on kodus rääkivad kalad ja töölaua sahtlis kuuelasuline. Ootamatult hakkab kõik aga väga hästi minema... Selles mõttes Bobile siiras respect et lõppude lõpuks suudab ta leida niipalju tervet mõistust, et käituda õiglaselt. Kiitus.

Mul on kuri kahtlus, et Taku Tada on tegelikult Richard Curtise varjunimi, sest Survive Style 5+(2004) võib küll muuhulgas olla nii horror/krimi/komöödia kuid eelkõige on ta armastusfilm. Armastus oma eri variatsioonides, kuid igaljuhul all around. Igatahes, filmi mis on kantud ideest, et elu on elamiseks nüüd ja praegu saab ainult soovitada.

On äärmiselt tore, et on filme mis ka mitukümmend aastat hiljem mõjuvad ikka veel värskena. Heavy Metal (1981) ei ole kahjuks selline film. Ulme on selles osas üldse tänamatu teema, et näiteks see mida Jules Verne (konservatiivsemad)kaasaegsed haige mõistuse sonimiseks pidasid on tänaseks lihtsalt toredasti kirjutatud seiklusjutuks saanud. Selle ma suudaks andestada, aga mis on joonistatud filmi puhul lubamatu on see mida on joonistatud. Pliiatsi ja paberiga on piiriks vaid taevas, Heavy Metalis kulus aga suurem osa energiast kahjuks ära kenade naisolevuste kujutamisele. On üksikuid helgeid hetki, kuid ühest korrast vaatamisest on küllalt.

All that is necessary for the triumph of evil is that good men do nothing*

Mul on siiralt kahju, et Ralph Bakshile Cool World (1992) tegemise ajal rohkem vabadust ei antud, eriti pärast seda kui olin ära vaadanud ka Wizards'i (1977).

Minu jaoks ei ole probleem selles, et doodles ja noids ühes filmis koos mängivad, mis mind kõige rohkem segas oli see, et osa tegevust toimus meie maailmas, sest Cool Worldi (filmi) kõige tugevam külg oligi Cool World (maailm). Stsenaariumi kohta võib puhta südametunnistusega öelda, et jäi sutsu tooreks, Kim Basinger Holli Wouldiga võrreldes kahvatuks, aga ikka ja jälle avastasin ma, et see mis toimus esiplaanil kahvatus selle kõrval mis toimus taustal. Kõverad, väändunud majad, mõttetud vägavallaaktid, mis hõlmasid endas nii alasit, lendavat lehma kui ka näiteks napis riietuses kirvega neiukest. Miljööd rohkem kui mahajäetud vene raketibaasis. Kui nüüd veel lisada siia filmi helitaust, mis on coolwordilikult hea siis ei jäägi midagi muud üle kui mõelda, et mis siis oleks saanud, kui stsenaarium oleks lastud ikkagi Bakshil kirjutada.

Wizards teisalt on peaaegu maksimumpunkte väärt, pisikeseks miinuseks jääb just muusika pool, aga et heliribal on kaastegev "Hitler & The Merry Nazis" on tegemist tõesti pisikese miinusega. Samas pildiline pool on muljetavaldavalt leidlikult teostatud, taustad ühes stiilis, töntsakad tegelased teises, massi/lahingu stseenid laenatud päris filmidest.

Mis aga Wizardsi nii heaks tegi on kandev idee, ei midagi revolutsioonilist aga samas mõnda asja peabki ikka uuesti ja uuesti meelde tuletama. Enne sööki tuleb käsi pesta, mikrouunis kassi kuivatamine ei ole hea mõte ning natsid (koos kommunistidega) oleks viisakas Hispaania inkvisiitorite kätte anda. Hästi palju oli selliseid ilmseid vihjeid, aga see on ainult positiivne, mõni asi ongi must-valge, ilma pehmendavate asjaoludeta.

*Edmund Burke (1729-1797)

Õnnetus ei hüüa tulles

Täiesti pahaaimamatult, pigem võiks isegi öelda, et mõningate lootustega sai hiljuti Gwoemul (2006) ära vaadatud. Ma ausalt ei mäletagi kuna ma viimast korda tõsiselt kaalusin filmi pooleli jätmist kavatsuseta seda kunagi lõpuni vaadata.
Koletis oli muidugi vahva, ei vilksatanud ta ekraani peal, meisterdati ikka lõpuni valmis ja näidati iga külje pealt, aga vähe näidati, sest mingil seletamatul põhjusel said suurema osa eetriajast endale Lõuna-Korea perekond Hoover (kohmakas viide superheale Little Miss Sunshinile(2006)). Hea küll, draama sellest kuidas õnnetus perekonda ühendab, isegi kui õnnetuseks on muteerunud salamander, võiks suht huvitav vaatamine olla, aga selleks tehti Gwoemulis liialt palju lollakaid nalju. Mitte et mul midagi üle võlli keeratud naljade vastu oleks, aga selmet et ühele naljale kohe teine otsa teha oli korealastel vaja kodupublikule näidata kui hirmus asi ikka totalitarism on (st kui halb oleks elada Põhjas ja kui hea on meil Lõunas). Ning selleks hetkeks ei ole filmist veel tundigi kulunud.
Lühidalt siis üldmulje jäi selline et stsenaarium kleebiti kokku Godzillast, mingist suvalisest propagandafilmist ja Lõuna-Korea wannabe-Monty-Pythoni osadest. Mingil määral naljad ja koletis rehabiliteerivad sellele teosele raisatud aega, aga et ma oleks võinud samal ajal näiteks Norman Spinradi "Suurt Lõõska" lugeda siis ei mingit halastust.

Õun on kaadrist väljas

Väss on peal

Hakkad miskit filmi tegema, idee nagu oleks, filmimine läheb ludinal, tahaks juba "purgis" karjuda, aga siis selgub, et linti on veel kõvasti üle.

Big Nothing (2006) koosneks justnagu 2 eraldi filmist, esimene tund on täiesti süüdimatu möll, huumorit pritsib nagu kunstverd B-horroris aga viimased 30 minutit keeratakse ootamatult hoopis krimikäkiks, ootamatusi täis nagu Riigikogu infotund. Krooniks kõigele armas habemik vanamehenäss, kes filmi lõpus oma pikupiga metsavahele kaob. Soovitan soojalt/vaadake omal riiskol.

siin me nüüd siis istume, tahaks juba koju minna aga no teeme siis veel miskit koomuskit

Jisatsu Saakuru (2002) kohta ei oskagi öelda, et oli see nüüd siis enesetapu poolt või vastu. Õigustuseks ei saa lugeda ka seda, et jaapani kultuuri asjatundjaks mind kuidagi lugeda ei anna, filmikeel peaks olema universaalne. Hea küll, et ma kõigist detailidest aru ei saa aga põhiliin peaks ikka paigas olema. On stseene mis panevad pilgu ekraanilt eemale pöörama aga no natukese väheks jääb.

taidlusrühm "Vilista sussi hõbedast sinist"

13 game sayawng (2006) - jaapanlased on mihklid igast põnevaid mängusaateid välja mõtlema, viimane põnev avastus oli inimtetris aga see selleks. Tailase Sakveerakuli häda on selles, et ta ei suuda ära otsustada, kas ta tahab teha draamat või horrorit. Ühelt poolt näidatakse vilksamisi peategelase trööstitut lapsepõlve, teisalt tehakse Ghost Shippi, segi nagu Kört-Pärtli särk. Iseenesest on muidugi huvitav näha milleks inimene pinge all tegetsedes võimeline on aga paljas ahnus mind küll samuraimõõgaga lehma tükeldama ei ajaks, kui mul oleks enne seda võimalus küllaltki märkimisväärne võidusumma välja võtta.