Jälle saab hääletada

Suured tänud kõigile, kes oma eelistusest esimeses hääletusvoorus teada andsid ja mind veidi keerulisse olukorda asetasid. Ma ei ole selles bloggeri mehhanismis väga tugev, nii et praeguseks on eelmine poll juba kadunud ja uus üleval, aga uskuge mind - nii variant Prantsuse La Nouvelle Vague või Itaalia Neorealismo kui ka korralik pisarakiskuja ja samuti inimene ei tohiks nii mitmeks lahti käia said täpselt ühepalju hääli.

Ehk siis Teie soovidest lähtudes on hetkel aktiivses pollis kuus filmi valikus, igast kaks (minu isikliku klassifikatsiooni põhjal). Mõned neist on sellised, mille vaatamise peale olen kunagi mõelnud aga ei ole nendeni veel jõudnud, mõned on sellised mida ma suurima heameelega ei vaataks. Nii et laske käia. Täpike õigesse mullikesse ja vote. Esimene voor tundus mulle, et läks liiga pikale, nüüd tuleb oma eelistus kiiremini paika saada. Filmi, mis saab kõige rohkem poolthääli luban ma nii ära vaadata, et mingite kõrvaliste asjadega ei tegele, ehk ainult tulevase blogipostituse jaoks mõned märkmed paberile teen.

Tehnilise poole pealt - olen teadlik et mobiilses seadmega blogi külastades küljeriba üldse ei kuvata, tegemist bloggeri layoutist tuleneva eripäraga, mida ma hetkel ei tea, kas õnnestub muuta.

Palume lahkesti hääletama

Tere, lugupeetud lugeja.
Kui sa vaatad tähelepanelikult blogi parempoolses servas asuvat paneeli, märkad sa seal kindlasti võimalust teha täpp ühte mullikesse ja vajutada nuppu "vote". Ei, ma ei uuri seal sinu lemmikfilmide kohta, see on mul lihtsalt üks uitmõte, et äkki lugejad tahavad kaasa rääkida teemal, et mis filmidest blogis kirjutada võiks. Selle esimese katsetuse korraldan kahevoorulise, esimeses voorus saab hääletada žanri ja teises mingit hulka filme enim hääli kogunud žanris. Ja teises voorus enim hääli kogunud filmist ma kirjutan blogipostituse. Lihtne. Võite selle hääletamise nüüd kohe ära teha ja siis edasi lugeda, ma ootan.

Mul ei ole mingit ettekujutust kui lihtne või raske on hääletusega manipuleerimine, aga arvan, et kui keegi näeb juba niipalju vaeva, et hakkabki tulemustega sahkerdama (äkki on nimekirja näiteks kellegi lemmikfilm sattunud) siis selle pingutuse tasuks on vähim mis ma teha saan võitnud filmist kirjutada.

Sõltuvalt sellest, kuidas mulle endale pilootprojekti edukus tundub võib sellest hääletamisvõimalusest saada püsiv lisand blogisse. On isegi mõte kuidas seda hääletamisprotsessi mõlemapoolselt huvitavamaks muuta.

Ahjaa, üks teine hääletamine on ka käimas, kui on soovi sellesinatse blogi poolt hääletada, siis see võimalus on täitsa olemas.

(postituse juures mõne filmi postrid, mida on kavas teises voorus nomineerida)

HÕFF 2017 - pühapäev

Selleaastane väga tervitatav ja loodetavasti jätkuv uuendus oli kordusseansside korraldamine. Tänu sellele oli isikliku vaatamiskava koostamine palju lihtsam ja pühapäeval õnnestus päeva alustuseks tundide kaupa lühifilme vaadata. Pikemaid ja lühemaid, naljakamaid ja tõsisemaid, kunstipunnitusi ja teravaid ideesähvatusi. "Tunnel", "Fucking Bunnies", "You've made your bed, now lie in it", "Lunatique", "George", "The absence of Eddy Table" jätsid mulle pakutuist parima mulje.

Lühifilmidele järgnes intrigeeriva pealkirjaga arutelu - „Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?” mida võimalik täies pikkuses järelkuulata/vaadata. Kuna arutelu üks loodetud osapooltest valis oma seisukoha väljendamiseks kirjaliku vormi, siis kujunes sellest pigem festivali positiivsete mõjude üleslugemine. Veidigi kriitilisemat seisukohta esindas kohalik aktivist publiku seast, kelle sõnavõtust sain mina aru, et teema on aktiivne põhiliselt selle pärast, et HÕFFi kasutegur linna majandusele ei rahaliselt võrreldav Augustibluusiga. Mina nende päevade jooksul linnas ringi liikudes nägin kolme ettevõtet, kes eelmisel aastal olid veel tegevad ja hetkel enam mitte. Linna peatänaval on lihtsalt ruumid tühjalt seismas. Ja siis tuleb kellelegi pähe mõte, et kas linnal on ikka vaja rahvusvahelist filmifestivali toetada?

Rahvusvahelise haardega filmifestival jätkus aga Raseda Raevuga / Prevenge (2016). Kaheksa päevaga linti võetud Alice "Sightseer" Lowe film, mida naised vaatavad ühe pilguga ja mehed teisega. Mina siis põhiliselt selle pilguga, et kõige kindlam on vast edaspidi nii kui ühegi raseda naisega pilkkontakti ei loo. Parim üllataja, ohverdasin ju selle vaatamise nimel Tulnukad (Aliens suurelt ekraanilt, mõtelge!), aga olen valikuga siiani rahul. Täpselt selle piiri peal film, et ei ole probleemi uskuda, et selline tulevane ema võib päriselt kuskil ringi askeldada. Ja vähemalt minule on sellist peaaegu et võibki nii olla tüüpi filmid palju õudsamad kui kuskil metsas askeldav inbreed perekond.

Nii nagu reedel alustasime, nii ka pühapäeval lõpetasime. Festivali lõpufilmiks oli Morgan Spurlocki dokumentaal Rotid / Rats (2016). Kaasahaaravalt üles ehitatud, mitme vägagi ebamugava stseeniga lugu sellest, et kui peale ei passi on rotid varsti ise looduse kroon. Rott jookseb ringi selline kogus mürki keres, et tal endal ei ole sellest seedehäiredki, aga kui mõni rumaluke ta maha murrab ja süüa üritab, siis jääb see ka viimaseks söömiseks. Näidati küll jah, kuidas erinevais maailmajagudes nende püüdmisega rohkem või vähem ebameeldivad isikud tegelesid (inglise džentelmen ikka eriliselt võigas tegelane), aga see energia mis kulutati ei tundunud mulle küll saavutatud tulemusega vastavuses olevat.

Kokkuvõttes on mul hea meel tugeva dokumentaalfilmide valiku üle, vaatasin rõõmuga vanu häid klassikuid ja nautisin kaheksakümnendate retrofilme. Kahetsen, et ei leidnud kavast eelmise aasta "Under the Shadow"
ega "Baskini" masti filmi. Ja jään kannatamatult ootele, mida järgmisel aastal pakutakse.

Muide, neil kes taaskord mõnusas taskuformaadis festivali kava koju kaasa võtsid, soovitan selle avada leheküljelt 34. Seal on avastamiseks nii mõnedki täispikad kui ka hulk lühifilme, mis sõsarfestivalidel on kiita saanud. Mulle endale avaldas küll mitu treilerit muljet ja peab täitsa uurima, kus ja kuidas neid filme võimalik näha on. Oodates abiks ikka.

Auhinnad.
Uskumatult Tõetruu Krati eripreemia (parim dokumentaalfilm) - "Frankensteini kompleks"
Totakalt Irvitava Marduse eripreemia (parim halb film) - "Bad Black"
Surematu Kaštšei eripreemia (parim vana film) - "The Thing"
Terashammastega Ebasurnu peapreemia (parim film) - "Mine ja vaata"

Ja ongi kõik. Alla aasta järgmise korrani.

HÕFF 2017 - laupäev

Laupäev algas, nagu viimastel aastatel tavaks saanud on, mälumänguga. Ilmselgelt on Helmut kõik lihtsad küsimused juba ära küsinud, nii et meie kolmeliikmeline võistkond, kes kolmanda väga tubli liikme leidis alles saalist ja kes esimesest viiest küsimusest vastas õigesti ühele, jõudis juba natuke meeltki heita, ent suutis lõpuks lisaküsimuse abiga pressida end tublile kolmandale kohale.

Vististi kolmandat korda oli HÕFFi kavas hispaanlase Oriol Paulo süžeepööreterikas triller, seekord Nähtamatu külaline / Contratiempo (2016). Selle konkreetse filmi õnnetuseks olen ma seksistlik mölakas ja pidasin filmi tegevuse käima lükanud liftist ilmuvat naist maskeeritud meheks ja kui ma veel ühel seinal üht mustvalget pilti nägin, siis järeldamine, mis mäng käimas on, ei olnud väga keeruline. Lavastaja/stenaristi Oriol oli oma filmi üles ehitanud viimasele ootamatule paljastusele, aga kuna see ei üllatanud, siis jäi film ise keskpäraseks.

Nähtamatule külalisele järgnes Tulnukas / Alien (1979). Tulnukas, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid Tulnukat elus esimest korda.

Tulnuka lõppemise järel kiirustasin retrosaali, kus oli just lõppenud festivali kõige karmima filmi Mine ja Vaata / Come and See / Idi i smotri (1985) (filmi enda olin kodus ette ära vaadanud) linastus, millele järgnes Andrei Hvostovi juhtimisel ja teiste seas Jüri Lumiste osalusel päris pikk, põhjalik ja huvitav vestlusring. Film ise on nii mõjus, et sattusin pühapäeval selles näidatud õuduste üle täiesti ootamatus kohas täiesti tundmatu inimesega arutlema.

Kell 19.45 sattus aga väikeses saalis Ove Mart Sanderiga lühidalt rääkima mehe raamatust Lux Gravis ja üks teine mees Mart Sanderiga sisse juhatama Juhusliku nimetaja / Behind the Random Denominator (2017) maailma esilinastust. Ausalt või küüniliselt, kuidas kellelegi, põhjendas Mart sissejuhatuseks ära miks on filmi dialoog inglise keeles - see tagab filmile paremad võimalused rahvusvahelisel turul. Ma olen siis vastutasuks samuti aus ja ei kommenteeri filmi läbi "eesti filmi kohta täitsa nitševoo" filtri. Taotluslik või mitte, filmis kõlav dialoog kõlas nii kõrvakriipivalt, et umbes viiendal minutil kaalusin ma tõsiselt saalist lahkumist. Kui filmi tegevuse aeg on kuupäevalise täpsusega fikseeritud, siis ei tohi sõnakasutus olla sellega karjuvas vastuolus, ükskõik siis mis kümnendist lavastaja/stsenaristi/peaosalise enda filmilemmikud pärinevad. Ja no see jump scare - kunagi olid populaarsed need lollakad videod, kus meelitati sind mingit ühte punkti vaatama ja siis ehmatati tooli pealt maha. Labane, aga mitte õudne. Postiivse poole pealt kiidan ideed ennast. Mulle numbrid meeldivad, nii et ma oleks sellises mängus mida joodikkirjanik mängis heameelega kaasa löönud, soovitavalt muidugi kuskil rahvarohkemas ja parema valgustusega kohas kui lossitorn küünlavalgel.

Festivali minu jaoks teise (Raw kõrval) oodatuima uue filmi Sünge lugu / A Dark Song (2016) alguse veetsin retrosaalis küllalt rohkearvulisele publikule Tapvat Treeningsessiooni / Killer Workout (1987) sisse juhatades, mistõttu jäi nägemata nii Steve Orami videotervitus kui ka ehk 15 minutit sissejuhatavat osa. Kahetsusega pean nentima, et see mis ma nägin jäi jällegi ootustele alla. Praktilise meelega okultist ja kahtlasevõitu motiividega ema väga musta huumoriga vürtsitatud tegemisi oli üksjagu aega täitsa põnev jälgida ja kõhedavõitu oli ka nii mõnigi stseen. I'm just the fucker that sounds like your son ehk parima näitena huumori ja kõheduse sümbioosist. Aga need tegevused ei eskaleerunud, väike naksakas oksakääridega ja kõik, oligi õnnelikuvõitu lõpu aeg.

Laupäev sai aga lõpu Võõrkeha / The Thing (1982) linastusega. The Thing, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid seda filmi elus esimest korda.

HÕFF 2017 - reede

Kuidas edasi? HÕFF on nüüd läbi. Mida sellest aastast veel oodata on? Et natukenegi pikendada seda pettekujutelma, et aasta oluliseim kultuurisündmus ei ole alatult ja liiga kiirelt mööda läinud pöördume tagasi reedesse, kus kõik kaunis alles ees oli.

Need kannatamatud, keda oli suures saalis vist Maria Reinupigi üllatuseks ootamatult palju, sättisid end juba kell viis vaatama prantsuse dokumentaali Le complexe de Frankenstein / Creature designers: The Frankenstein Complex (2015).
Filmisõbrana, kes väga hindab seda pühendumust ja käsitööoskust mida nõuab ühe lateksist ja sulatatud plastmassist ja nätsust ja kõigest muust kättesaadavast ehitatud vaimusünnituse liikuma saamine sobis mulle filmist kõlama jäänud äratuntav kibedusenoot kenasti. CGI üksi ei tööta, vanu filme ei ole vaja selle pärast ümber tegema hakata, et nende kollid ei ole usutavad ja arvutiga saab nad tänapäeval sujuvamalt liikuma panna. Mulle on vaja kolli idee maha müüa, panna mu fantaasia tööle, kui kogu energia läheb 3D renderdamisele, mida siis võimalikult tihti võimalikult valges ja võimalikult erinevate külgede alt näidatakse, siis see ei toimi. Üks kurvemaid stseene oli The Thingi 2011. aasta uusversiooni juures tegevate nukumeistrite avaldus, et kui neil ei oleks alles musta materjali, siis filmi vaadates ei saaks üldse aru, et nad tegemise juures kaasa lõid.

Pärast kultuurikeskuse ees aset leidnud tantsuetendust tuli näitamisele aga festivali ametlik avafilm Väikesed Kuriteod / Small Crimes (2017). Maailmas kolmas, Euroopas esimene suure ekraani linastus ja suure ja võimsa Netflixi tahtel ka viimane. Räpane politseinik, kelle räpategudele filmi edenedes järjest rohkem valgust heidetakse, saab vanglast välja ja jätab umbes sealt kus pooleli jäi. Korralik krimifilm, mille suurimaks tugevuseks just eelnevalt räägitud, et kõike ei seletatud/näidatud lõpuni. Oli üks narratiivi osas oluline tuba, kus toimusid halvad asjad, aga et seda isegi mitte ei näidatud ja nüüd sai igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele mõelda, kuidas, kui tihti ja kui pikalt seal toas halvad asjad teoks said.

Kuidas täpselt 90. aastate alguses eestikeelne tekst videokasseti peale sai oli võimalus retrosaalis 21.45 alanud dokumentaalfilmi Tartu Video Kroonikad (2017) maailma esilinastusel näha. Üks toonastest superstaaridest, Hannes Villemson oli ka ise kohal ja tegi pärast doki lõppu Naked Guni põhjal ka väikse live esinemise. Publik hullus. Ühtlasi annan siin ka edasi filmitegijate (Erkki Ergma ja Lauri Hermann, tartuvideo@gmail.com) üleskutse, et kui on kuskil laka peal vedelemas VHS kassett, mis on Tartu Video poolt dubleeritud, siis võtke nendega ühendust.

Õhtune järgmine film Toorelt / Raw / Grave (2016) lubas tutvustuse järgi väga teravat elamust. Body-horror, mille linastuse ajal inimesed minestusse langevad. Mina, kes ma Hostel 2 vaatamise väga varajases faasis pooleli jätsin, olin täiesti valmis et prantsuse horrori uue laine uus laine sinna taluvuspiiri lähedale tükib. Filmi õnnetuseks ei ole ma aga nii andestava loomuga, et suudaksin nende ootuste petmise järel objektiivseks jääda. Pigem oli tegemist aeglasevõitu coming of age draamaga, mida mõnes kohas keskmisest teravamaks krutiti (I wanna be your dog stseen üks paremaid ja mõjuvamaid näited).

Varakult alanud reede tõmbasin kokku sõnavõtuga retrosaalis Tervistkahjustava Saaklooma / Deadly Prey (1987) sissejuhatuseks. Kolmandat korda kuu jooksul ise filmi vaadata ei jõudnud.