Argo (2012)

Ei ole siin pikalt keerutada midagi, isegi kui filmisõber on kuskil kivi all elanud ja ei tea millise hooga Argo igast auhindu kokku roobitseb, siis hea filmi tunneb ta ikka ära. Ja kui konkurentideks on need kaheksa, kellest varasemalt juttu olen teinud, siis roobitseb selle kõige mainekama ka. Kui põnevik suudab sellise pinge peale kruttida, et unustad ka küünte närimise ära, siis ei tohiks kellelgi midagi norida olla.

Nii et mis te arvate, mida ma nüüd teha kavatsen? Väheke norida, aga ainul natuke, sest kellele ei meeldiks killuke irooniat. Praegusel konkreetsel juhul muidugi räme hunnik irooniat. Ja teist samapalju kurbust. Parun Münchausen on sohu roninud, laukasse vajunud ja nüüd peab end kangelaslikult juukseid pidi mülkast välja tõstma. Ja kõigile jääb meelde tema kangelaslikkus.

Nii et ärge selle kasumiahnete suurriikide mölaklikkusega end ärritama hakake. Kuulakse head muusikatausta, nautige 80. aastate lopsakaid vuntse ja plastraamidega prille ja laske end põnevile ajada.

Kyle Chandler paistab endale oma nišši leidnud olevat. Argos ja Zero Dark Thirtys põhimõtteliselt sama roll.

Razzied on muide juba jagatud. Aga kuna sel aastal seal ühtegi põnevat halba filmi ei paistnud, siis sel aastal jätsin nende nominentide kajastamise vahele. Twiligiht, Adam Sandler ja Rihanna võitsid. Mis mind muidugi vaevama jäi on see, kui palju Vaarikaid Argo(1980) teeninud oleks.

Armastus / Amour (2012)

Kes oleks osanud seda arvata, et ma Michael Haneke filmis näen tegelast, kelle motiivid ja käitumine mulle sümpaatsed on. Ühel hetkel lööb küll lavastaja loomus välja ja Georges käitub mitte kõige mõistuspärasemalt, aga kuni tolle hetkeni ei lase mees enda emotsioonidel möllama hakata ja teeb rahulikult asju mida on vaja teha. Kui on ainult üks halb valik, siis tuleb sellega elada. Samas, ega ma väga ei kujutagi ette, mida üks normaalne mees Georgesi olukorras kardinaalselt teistmoodi oleks saanud teha.
Tegemist ei ole ju päris sellise Puutepunkti looga, kus täies elujõus ühiskonna liige puudega lähisugulase 24/7 hooldajaks sunnitakse. Georgesi ei jää oma elu selle pärast elamata, et ta Anne eest ise jõudumööda hoolitseda otsustab. Anne ongi tema elu.

Päris hiilgavast filmist jääb aga miskit puudu. Billy Wilder kippus ka seda tegema, et filmi alguses kohe lõpu ära näitas, aga seal vahel tehti vähe rohkem käänakuid, Haneke lasi suhteliselt sirgjooneliselt lõpuni välja. Üks täiesti hiilgav stseen siiski oli. Plaadimasinat kuulava mehe hallutsinatsioon. Pigistab ka hommikueineks kuullaagreid krõbistava Mehe silmist pisara välja.

Metsiku Lõuna Elajad / Beasts of the Southern Wild (2012)

Andke mulle andeks, aga kavatsen olla ultrapragmaatiline ja vaadata mööda kõigest heast mida suure tahtmisega Metsiku Lõuna Elajatest leida võiksin ja seda filmi mitte kellelegi soovitada.
Armastuse Suvi on ammu möödas, hipidel on viimane aeg metsast välja tulla, juuksed maha ajada ja McDonaldsisse tööle minna. Hea küll, olen valmis kompromissiks, kui täiskasvanud inimene tahab metsaonnis elada, siis las ta olla, aga laste saamine tuleks neil siis ära keelata. Ehk oli hetkeks natuke naljakas vaadata, kuidas viieaastane tirts leegiheitjaga pliidile tuld alla teeb, aga see nali lõppeb juba mõned minutid hiljem, pööret paremuse suunas ei toimu ning eriti jubedaks läks siis, kui ghost of christmas future lapsed kuskil paadil asuvasse bordelli viis. Laste kasvatamiseks on ilmselt tõesti rohkem kui üks õige viis, aga selles filmis näidatu oli minu meelest fundamentaalselt vale.

18+ aastane finantskohustus ja ei mingit tausta, sissetulekute või olemasolevate kohustuste kontrolli. Üksainus SMS laen või kasiinoskäik rikub su laenulootused. Samas, soovite last? Aga palun, meie noobli ööklubi tualettruum on teie päralt.

Te ärge uskuge neid promopilte, kus rõõmsa näoga tüdruk sädemevihus paljajalu muru peal jookseb, udupehme tibupoja südametukseid kuulab ja suurel metsseaga tõtt vaatab. Ma ei ole tükk aega midagi nii ärritavat vaatama juhtunud.

Ringjoone pikkuse ja diameetri suhe / Life of Pi (2012)

CGI või asi. Mingi luider tiiger paadis, puude latvades keegi ei karelnud, vee peal ei jooksnud. Voh kus oleks alles lugu olnud. Elasin laevahuku üle, jätsin selle lolli looma paadiga hulpima, ise määrasin tähtede järgi oma koordinaadid ja panin padavai üle vee kodu poole ajama. Nüüd jändas 227 päeva selle elukaga. Vähe üksluiseks läks. Vähemalt värvid olid ilusad.

Ja lugu ise lainetas tasa-tasakesi oma lõpu poole, kuni päris lõpus, siis kui enam midagi oodata ei osanud, välku lööma ja müristama hakkas ja kõik eelnev hoopis uude valgusesse asetati. Tund ja viiskümmend minutit vaatasin ma seda värvide pillerkaari ja mõtlesin, et no mis ometi selle filmi fenomen on. Kas vene rahvarõivad hetkeks seljast võtnud Depardieu, tiibadega kalad, leegion pehmeid karvaseid elukaid või see et kui film läbi sai, siis andis veel tükk aega mõtiskleda teemal, et mis juttu ise oleks neile kahele japsile rääkinud.

üks viktoriiniküsimus veel, kas Piscine Molitor Pateli lugu oma hüüdnime saamisloost oli väljamõeldis või mitte?

Abraham (ilma vampiirideta) / Lincoln (2012)

Vanusega tuleb ka elutarkus. Kui piisava klassiga näitleja ühel hetkel leiab, et nüüd oleks paras aeg endale üks auhind resümeesse lisada, siis ei ole vaja teha muud kui mängida mõnd üle keskmise tuntud ajaloolist isikut. Eelmine aasta otsustas Meryl Streep, et aitab nüüd kandideerimisest küll ja seekord vaatas Daniel Day-Lewis, et paras aeg oleks kolmemeeste sekka tõusta.
Suurepärane näitlejatöö ei tähenda aga automaatselt suurepärast filmi, küsige või Halle Berry käest. Ja Lincoln oli kohe eriliselt tüütu vaatamine. Kõik suured ja tähtsad otsused mis Abraham vastu võttis tulid kuidagi muuseas. Ohkas resigneerunult, tõmbas kõvakübara tihkemalt pähe ja tegi nii nagu ise paremaks pidas. Mina pean palju rohkem pöialt Tommy Lee Jonesile, kelle valiku tegemist oli palju raskem vaadata ja kes seda tehes palju rohkem kössi vajus. Nii et ses mõttes oli täiesti paslik, et filmi kõige ülevamas stseenis, Abraham oma residentsis istus, aga Thaddeus Stevens sündmuste keskel seisis.

Mõneti aitas filmi huvitamaks muuta väike süütu vale testpublikule, et "see on film, kus Lincoln vampiiridega võitleb" ja siis igavamatel hetkedel rahustamine, et "kohe,kohe võtab hõbedast kirve välja ja läheb mölluks."

Läbi paksu ja vedela / Silver Linings Playbook (2012)

Kõik teavad, et Akadeemiale meeldivad filmid lihtsatest inimestest. Andke veel paar aastat aega, keegi nupumees teeb Simple Jack'i filmiks ära ja roobitseb seljatäie kuldmehikesi kokku.*
Dustin Hoffman - Rainman, Leonardo DiCaprio - Gilbert Grape , Tom Hanks - Forrest Gump, Michael Clark Duncan - Green Mile: kõik piiratud intelligentsitasemega ekraanikangelased, kelle kehastajad vähemalt Oscari nominatsiooniga uhkeldada võivad. Ja viimase lisandujana Bradley Cooper.
Silver Linings Playbook ei jätnud muidugi midagi juhuse hooleks. Sellest, et üks peategelane ebastabiilne on jäi neile veel väheks, ka kangelanna pidi väikse kaldega olema. Sest keda ikka huvitab kahe tavalise inimese armulugu.
Aga nagu lõpus välja tuli, tehti ikka mind lolliks. Stsenarist oli välja mõeldud puändi, mida ei oleks täie mõistuse juures olevate tegelastega kuidagi välja mängida saanud. RÄME SPOILER Pärast edukalt lõppenud võistlust jätab mees naise keset saali põrandat seisma ja läheb oma eksnaisele miskit kõrva sositama, pöörab ümber ja ... šokk! mingil põhjusel esimene naine ei seisagi enam keset põrandat. Ja mees peab talle tänava peal järgi jooksma.
Aga te pea romantilise komöödia osas ju minusuguse tümika nõuandeid kuulama. Naisterahvast testpublik ütles, et on paremaid filme näinud ja peategelaste vahel polnud keemiat.

*Holokaust oleks ka muidugi kindla peale minek. Mõelge kui lahe oleks olnud, kui Kate Winslet oleks Reader'is ullikesest nunna mänginud.