Reaktsioon XV

Kes ise kirjutada ei oska see reageerib. (Lüganuse) Nii nagu eelmiselgi aastal.

Vaatasin ka mina Süvahavvat. Polnud viga. Ainult... Vaigutaja visatakse lihtsalt üle paadiääre vette ja ongi võit meite. Sellist pahaaimamatu pere kummitavas majas valemit on aga ka paremini tehtud - American Horror Story esimene hooaeg.
Doctor Who'l on igavesti vinge tunnusmeloodia. Sellega minu teadmised sarjast ka piirdusid, ning kui Tõnise kirjutatud ülevaade ei oleks nii intrigeeriv olnud või kui oleks valede kohtade peal silmi pilgutanud, siis piirduksid siiani. Muidugi ohtlik mäng, kiidad ühe osa nii üles, laisk inimene selle ühe osa hangibki, vaatab ära, kehitab õlgu ja otsib miskit põnevamat vaatamismaterjali. Ma olen täiega laisk ja täpselt selle ühe osa vaatasingi. Kurat, Tõnis ei liialdanudki. Ülikõva. Nüüd on ainult kõhklus ses osas, kas alustada aastast 2005 või Moffati ajaarvamisest.
Apokalüpsise loo juures tekkis tahtmine tähte närida. ...kuna see kategooria hõlmab endas enamasti ka post-apokalüptilised teosed, mis, nagu nimigi ütleb, räägivad hoopis maailmast, mis apokalüpsise üle elas. Nendest aga mõnes teises artiklis. ja kaks rida allpool Raamatus „Kantileen Leibowitzile“ lõppeb maailm koguni kaks korda tuumasõja järel, st ehitatakse peale tuumasõda üles ja hävitatakse taaskord aatomitulega. Mismoodi seda aega siis kahe tuumasõja vahel nimetatakse?

Ulmkonnakroonika lugedes pidin taas käsi laiutama. Veebiajakiri ei kasuta ära nii lihtsat võimalust nagu viidatavale tekstile linkimine. Miks peab laisk lugeja võtma ise lahti uue akna ja sealt hakkama otsima Algernoni kodulehte ja juttu Saladuslik Saast?
Selle viimase kohta on mul muidugi küsimus, et miks see lugu kirjutati? Temas ei ole mingit kirjandusliku väärtust. Ja ometi on ta olemas. Kriitika ei tohiks minna isiklikuks. Eks ma ka vahel oma blogis kotin kehvi filme, aga üks asi on loomingu kohta sitasti ütlemine, arusaamatu on aga looja ründamine. See oleks ikka päris kole maailm, kus enne kui kirjapulga kätte võid võtta pead kõrge komisjoni eest läbi käima, kus üks lihtsamaid ülesandeid on kvantarvuti tööpõhimõtte selgitamine.
Kell peaaegu 26. jaanuar rikun ära ka pildimängu. Olen varem suutnud end neid pilte vaadates talitseda ja vastuseid vaid enda ette pobiseda, aga leitnant Ellen ja kapten Jean-Luc. Onju?

Juttudest. Minu arust on tore, kui inimesel on hobi. Olgu see siis isiklikult tühjaksjoodud õllepudelite etikettide kogumine, teleka ees Riigikogu infotunni transkribeerimine või ulmejuttude kirjutamine. Võibolla et minu taluvuspiir on vale koha peal või Reaktoris ilmuvad jutud liiga lühikesed, et nende kirjanduslik küündimatus mind tabada jõuaks. Ma olen lugenud elukutseliste kirjanike jutte, mis on läbinud tõlkija, toimetaja, kirjastaja ja ei tea veel mis asjapulga sõela ja mida ma ei ole suutnud lõpuni lugeda. Reaktoris on olnud vist üks selline lugu. Siin ei ole küll ka olnud niukest lugu, mille poolt ma Stalkeril hääletaksin, aga võibolla juba järgmises numbris. Klaas on ikka rohkem pooltäis. Minu goresoolikale meeldis, kui süütu saunaläbu põrguks transformeeriti, meesterahvana tean isegi seda tunnet, kui tuleb naisterahvale millegi erilise kinkimise tuhin peale ja kui ühe hoobiga suudetakse austust avaldada kahele oma eeskujule, siis väärib ka see kiitust.