Seeaeg,
kui meil ainult mõni hüüdja hääl kõrbes jõmiseb, et teeks
ometi ühe rahvusliku eneseuhkust tõstva suureeelarvelise
märulifilmi ära, kus finaalis panevad Kalevipoeg ja Suur Tõll
seljad kokku: ühel käes vankriais ja teisel toekas servatud laud ja
peksavad paharette ja tiblasid, nii et vereudu varjutab päikese, on
Kathryn Bigelow Jeanne d'Arci amerikaniseerinud.
Sest
ajalooline tõde, see mida koolis kreatsionismiga kõrvu õpetatakse,
on see mida võitjad on suvatsenud kirja panna. Vaikiv enamus usub
seda, mis ajalooürikutes kirjas on. Ja saja aasta pärast tulevikus
istub vanaisa ühel lämbel õhtul kiiktoolis verandal, vihmuti
turtsub, kaks maja eemal müriseb muruniiduk, loojuva päikese kiired
kuldavad mastis lehvivat lippu ja ümbruskonna lapsed kuulavad suud
ammuli, kuidas üks õbluke naisterahvas omaenda kätega rebis
pooleks sarvilise koletise, kes oli jalgsi läbi Atlandi ookeani
Washingtoni peale tulnud ja Valge Maja oma välipeldikuks kuulutas.
Sellele
läbivale joonele vaatamata, kuidas üks naine aastaid ainult ühe
eesmärgi nimel end ohverdas, selleks et keskmine ameeriklane öösel
rahulikult magada saaks, oli tegemist parasjagu põneva filmiga.
Puänt oli küll ette teada, aga selle teekonna kujutamine
meisterlik. Kuidagi ei saanud küll ameerika salavanglaid mängust
välja jätta ega ka nende jesuiitliku eesmärk pühendab abinõu
mentaliteeti, aga et vastast näidati mitme kraadi võrra
salakavalama ja julmemana, siis võib oletada, et vaataja pigistab
väiksema kurjuse suhtes silma kinni. Päris korras need inimesed
muidugi ei ole, kes selliseid asju teinud ja näinud on. Ja mina
ennast keskmise ameeriklasena väga turvaliselt küll ei tunneks,
teades et naisterahvas, kes vahendeid valimata aastaid bin Ladenit
jahtis, võib mu kõrvalmajas elada.
0 comments:
Postita kommentaar