sina hääletad, mina vaatan

20 jaanuar 2013

Pool üks öösel / Zero Dark Thirty (2012)


Seeaeg, kui meil ainult mõni hüüdja hääl kõrbes jõmiseb, et teeks ometi ühe rahvusliku eneseuhkust tõstva suureeelarvelise märulifilmi ära, kus finaalis panevad Kalevipoeg ja Suur Tõll seljad kokku: ühel käes vankriais ja teisel toekas servatud laud ja peksavad paharette ja tiblasid, nii et vereudu varjutab päikese, on Kathryn Bigelow Jeanne d'Arci amerikaniseerinud. 
Sest ajalooline tõde, see mida koolis kreatsionismiga kõrvu õpetatakse, on see mida võitjad on suvatsenud kirja panna. Vaikiv enamus usub seda, mis ajalooürikutes kirjas on. Ja saja aasta pärast tulevikus istub vanaisa ühel lämbel õhtul kiiktoolis verandal, vihmuti turtsub, kaks maja eemal müriseb muruniiduk, loojuva päikese kiired kuldavad mastis lehvivat lippu ja ümbruskonna lapsed kuulavad suud ammuli, kuidas üks õbluke naisterahvas omaenda kätega rebis pooleks sarvilise koletise, kes oli jalgsi läbi Atlandi ookeani Washingtoni peale tulnud ja Valge Maja oma välipeldikuks kuulutas.
Sellele läbivale joonele vaatamata, kuidas üks naine aastaid ainult ühe eesmärgi nimel end ohverdas, selleks et keskmine ameeriklane öösel rahulikult magada saaks, oli tegemist parasjagu põneva filmiga. Puänt oli küll ette teada, aga selle teekonna kujutamine meisterlik. Kuidagi ei saanud küll ameerika salavanglaid mängust välja jätta ega ka nende jesuiitliku eesmärk pühendab abinõu mentaliteeti, aga et vastast näidati mitme kraadi võrra salakavalama ja julmemana, siis võib oletada, et vaataja pigistab väiksema kurjuse suhtes silma kinni. Päris korras need inimesed muidugi ei ole, kes selliseid asju teinud ja näinud on. Ja mina ennast keskmise ameeriklasena väga turvaliselt küll ei tunneks, teades et naisterahvas, kes vahendeid valimata aastaid bin Ladenit jahtis, võib mu kõrvalmajas elada.

0 comments: