Hüljatud / Les Misérables (2012)

Laulurahva puhtatõulise esindajana, kes küll suuremat viisi ei pea, aga ei jäta kunagi kasutamata võimalust Sängselgsilma kaasa laulda, tuleb ennast ka vahel muu ilmarahva katsetega kurssi viia. Eriti kui see katse kuhjaga kulda ja karda kogunud on ja ähvardab veelgi koguda.
Üks muusikal elab puhtalt välise hiilguse ja laulude peal. Kui natukenegi hakata sisu peale mõtlema ja tegelaste motiive lahkama, kisub suhteliselt kiiresti rappa, nii et seda me praegu ei tee. Me näituseks ei hakka mõtlema selle lubaduse peale, mis Jean Valjean sureva naise voodiveerel andis.

Välist hiilgust või no kui täpne olla, siis 19. sajandi Pariisi viletsust oli küllaga. Räpane ja räbalates linn. Mille kanalisatsioonis, katustel ja barrikaadidel filmi tegelased vahetpidamata laulda lõõritasid. Laulud oma olemuselt olid head ja ma ei lähe ka seda kindlat teed pidi ja ei hakka kurtma, kuidas Russell Crowe üldse viisi ei pidanud. Pidas täitsa normaalselt, Eestis on suvetuuridel rahvast hullutanud palju juhuslikumalt viisile pihta saavad "artistid". Oma lauludega said kõik osatäitjad hakkama, aga võimsusest jäi puudu. Ühe erandiga. Kui filmi märkimsväärsemad etteasted teeb ühendkoor, ühe erandiga on midagi viltu. Ühendkoor on see, kes taustalt soliste toetab. Phantom of the Operas pandi Gerald Butler Emmy Rossumiga võidu lõõritama. Moulin Rouge!'s oli suurepärane Like a Virgini kaver Jim Broadbenti ja Richard Roxburghi esituses. Siin kividest (loe: Huntmehest ja Gladiaatorist) nektarit välja ei pigistatud ja seetõttu ei pannud ka ükski rohketest surmadest ninaga nohistama.

See üks erand on muidugi märkimisväärne ja kui Anne Hathaway peaks oma nelja minuti eest Oscari võitma, siis mul ei oleks selle vastu midagi. Ainult kuulates sellest ehk aru ei saagi, aga kui ülejäänud kaks ja pool tundi olid suhteliselt igavad kaeda/kuulata, siis Anne tegi oma sutsaka laulva näitlejana eeskujulikult  ära ja kobis koju koti peale.