Ühe maailma mõjukama filmiajakirja, Londonis väljaantava Sight&Sound küsitluse põhjal aegade parimaks filmiks nimetatud Vertigos mängib Stewart ekspolitseinikku, kel juba tabureti peale tõusmisest jalad värisema hakkavad ja silme eest mustaks tõmbab ja seetõttu mees erru lähebki. Aja sisustamiseks võtab ta vastu vana sõbra tööpakkumise - tolle abikaasal päev otsa sabas käia. Ilmselgelt osutub naine piisavalt veetlevaks, et tööotsast saaks armulugu, mis aga ootamatu ja vägivaldse lõpu leiab. Umbes poole filmi pealt. James keerab omadega veel rohkem sassi ja ei näita enne paranemise märke, kui uue/vana elu armastuse leiab. Ning siis on Hitch-cockil juba järgmine viguri-vänt varukast võtta.
Teate mis, ei ole nuriseda miskit. Stewart näitleb nii et mühiseb, Kim Novak näeb kena välja (ta oskab ikka näidelda kah) ja Hitchcock oleks nagu varemgi lavastajatoolis istunud. Ning Technicolor on teatavasti ühele filmisõbrale suuremgi stimulant kui pool tosinat hiid-paljastissi nende loomulikus elukeskkonnas, mudas, müdistamas. Mis saakski siin mitte meeldida.
Aga no see oleks praegu püsilugeja petmine, kui ma natukenegi ei viriseks. Lugu ei olnud nii otsatult põnev, et oleks sundinud Alfredi filmide Top3** seas muudatusi ette võtma. Eriti, kui tegemist ei ole esmavaatamisega või on keegi jõudnud selle 58 aastat vana filmi ära spoilerdada. Muide, lihtsalt teadmiseks, Bruce Willis on Kuuendas meeles vaim.
*väidetavalt on It's a Wonderful Life oma populaarsuse teeninud läbi selle, et seitsmekümnendail soperdati tema autoriõiguste pikendamisega ja telekanalaid said filmi ilma rahata kedrata.
**ei, ma ei ole kõiki Hitchcocki filme näinud (North by Northwest ja Notorious kõige mainimisväärsemate puudujääkidena) aga
0 comments:
Postita kommentaar