Tokyo lugu / Tokyo Story / Tôkyô monogatari (1953)

Vanapaar pakib sussid ja täispuhutava padja sumadani, istub rongi peale ja sõidab suurde linna lastele külla. Esimese õhtu rõõm ja elevus lahtub aga kiirelt ja vanakesed kipuvad kõigile ette jääma. Ühel hetkel panevad pojad-tütred kogunisti rahad kokku ja saadavad nad kuskile spasse lõõgastuma/jalust ära. Ema-isa ei tee sellest suurt numbrit, käivadki mere ääres ära, teevad veel Tokyo peal väikese tiiru ja sõidavad koju tagasi.  Lastel tuleb aga varsti neile järele sõita.

Õrnalt melanhoolne (mitte ajada segi lämmatava ängiga) ja hetketi ka naljakas. Ozu on võtnud teema, millel annaks nutupilli lõhki puhuda ja teinud sellest filmi, kus otseselt kedagi hukka ei mõistetagi. Olgu, mõni tegelane ehk mõne teise tegelase kohta arvamust avaldab, aga lavastaja ise jääb lihtsalt sündmuste dokumenteerija rolli. Ei mingit kaameratööga edvistamist. Väidetavalt on kogu filmi peale vaid üks kaader, kus kaamera liigub. Ma selle kontrollimiseks ei hakka teda üle vaatama, aga mulle endale jäi silma hoopis see, et suurem enamik kaadreid on võetud suunaga alt üles. Tegemist on tatami shot'iga, mis enamiku allikate hinnangul peaks sümboliseerima umbes seda, et kaamera on vaataja käes, kes istub tatamil. Mulle endale (selle filmi kontekstis*) meeldib aga palju rohkem idee, et kaamera filmib lapse silmade kõrguselt. Patust puhta lapse, kes kedagi ei süüdista, ega kellelegi ütle, kuidas ta istuma/astuma/elama peaks.

Hea film, mida küll suurepäraseks ei ülista, aga mille puhul mul pole ka otsest tungi tosina parema inimsuhteid lahkava filmi näidet tuua (Magnoolia). Kui Tokyo lugu vaadata aega (ehk on keegi maalt külla sõitnud või midagi) ei ole, siis Leelo Tungal/Andres Valkonen on selle meeleolu ka veidi lühemasse vormi valanud.

*Ozu põhiline firmamärk kõigis ta filmides pidavatki olema staatiline tatami shot

ning lõpetuseks väike vihje naisterahvastele - ei ole vist parimat keelt vingumiseks kui jaapani.