sina hääletad, mina vaatan

18 november 2012

Kodanik Kane / Citizen Kane (1941)

Üldiselt ma ei kirjuta filmidest, mida ma olen e.b.a.* näinud ja ühel või teisel põhjusel üle vaatama satun. Kuna ma aga Kodanik Kane'i just selle pärast vaatama asusingi, et saaks seda blogis materdada, siis teen ma aastatel 1962-2012 kõigi aegade parima filmi krooni hoidnud teosele erandi.
1995 oli noore blondi elus tähtis aasta, eriti just tema filmimaitse kujunemise osas. ETV tähistas vendade Lumière' mõnevõrra varasemat ettevõtmist projektiga Film100 (umbes midagi sellist, keegi suurepärasema mäluga lugeja võib mind parandada). Projekti põhirõhk oli filmikunsti algusaegadel, oma osa said nii D.W. Griffith, Charlie Chaplin, Buster Keaton ja Harold Lloyd. Ja Kodanik Kane. Maailma parim film.
Ohtlik on selline sildistamine. Noor teismeline filmisõber ootas orgastilist kogemust. Ja pidi isegi oma piiratud filmikogemuse juures õlgu kehitama. Mõtles, et ju ta on tõelise kunsti hindamiseks liiga noor ja otsustas, et las  need kulupäised hallhabemed räägivad mis tahavad. Maailma parim film oli toona Conan the Barbarian.
Sellest ajast on kõvasti filmilinti montaažiruumi põrandale langenud ja blond arvas, et nüüd ta on tark ja oskab head asja vääriliselt hinnata.
Charles Foster Kane on jõmpsikast peale koolitatud äriimpeeriumi juhtima, aga mees ise arvab, et tema kutsumus on hoopis ajakirjandus, väheke kollaka varjundiga ajakirjandus. Poliitikuks loodab ka saada, aga see plaan läheb vett vedama. Oma teisest naisest püüab ooperiprimadonnat koolitada, kuid kukub ka sellega läbi. Hiigelmõisa Xanadu ehituski jääb pooleli. Surebki seal üksinda, ainult teenritest ümbritsetuna. Pomiseb veel "rosebud" ja paneb silmad viimast korda kinni. Ajakirjanikel kohe kont pureda, kes või mis see on.
Mul teistkordsel vaatamisel muidugi seda närvikõdi ei olnud, sain muule keskenduda. Kaameratööle kohe eriti. Oli tõesti ilus. Eriti märkimisväärne muidugi just see teatav teatrilikus, mis lubas keskenduda just sellele osale stseenist, mis parasjagu huvitav tundus.
Mis aga endiselt huvitav ei tundunud oli lugu, mida Orson Welles Herman J. Mankiewiczi abiga rääkis. Maitse asi muidugi, aga ma ei suuda kaasa elada mehele, kes ei suuda hinnata seda mis tal on. Kane'i puhul on muidugi vaieldav, et kes selles süüdi on. Vaene õnnetu poiss viidi ju õrnas eas vanemate juurest minema ja ei lastud tal lapsepõlve nautida. Aga no loll olemist ei õigust suurt miski. Kui sul on ikka valimised tulemas, siis hoia ennast nii paljukest vaos, et armukese juures käimisega väike vahe sisse teha.
Hea film, aga Innocents on umbes sama ilus ja siukese looga, mis mis ei luba köögis võileiva tegemise peale mõeldagi.

*enne blogimisega alustamist

0 comments: