Viis

Paneks mingi itaalia filmi. Oh, ma tean paneme selle, kus Marcello õhupalli mängib. Kurat see on ikka võimas ümberkehastumine, seda ikka iga näitleja välja ei mängi. Brando proovis vatiga ja de Niro sõi end lihtsalt paksuks, aga no ei saa nemad meistrile rinnale. Mis see filmi nimi muidu oli? Kaks ja pool meest?

Järgmiseks võiks mingi tummfilm olla. Kuulge, aga mingi taani poiss tegi ju 28. aastal täitsa enam-vähem Joan of Arci, märulit oli veits vähevõitu, mulle see Millaga variant imponeeris ikka rohkem, aga no ju ei olnud rahadega väga priisata. Vähemalt päris verd kasutasid, mitte seda ketšupiläga.

'teagi nüüd, kas peaks venelastele ka ühe koha andma? Vaapol oli üks hea ülevaatlik käsiraamat, äkki leiab sealt mõne idee. Eisenstein, Tarkovski, Bondartšuk, Menšov - juudas, kus on nimed. Kas midagi lihtsamat ei ole? Vert-off? On tal midagi kobedamat? Tikutopse voltiv naine - oplaa kui diip, sobib.

Teate ma siin mõtlesin, et äkki ikka ei oleks pidanud itaallastele seda kohta andma, neil oli ju see Mussolini ja
Umberto Tozzi. Ära võtta oleks kah muidugi narr, kelle me sinna asemele ikka paneme. Aga teeks siis nii, et suskame ühe vesterni ka sisse. Aga ei võta Leonelt või Corbuccilt, las siis makaroniõgardid nutavad silmad peast. Mingi suvaline John Wayne'i oma kärab küll. Otsige mõni.

Võtaks ehk mõne uuema asja ka sisse? Mõne napilt 50 aastat vana filmi. Nooruspäevilt, siis kui rohi oli rohelisem ja laksas paremini. Ai türi ja kui veel kuskilt hapet õnnestus sebida. Meskaliinist ma üldse ei hakka rääkimagi no ja adrenokroomiga olid juba kaelani või sees. Poolteist tundi kulus enne kui mõjuma hakkas, aga siis oli ikka vägev trip.

Kas mingi naistekas võiks ka olla? Saaks va lambasihvriga koos end diivani peale vaatama sättida. Tõmbaks pleedi põlvede peale, jooks sooja piima meega ja paneks äkki käegi ümber. Ai kus vanasti simmanil sai keerutatud, pillimehel oli pärast näppudelt nahk maas ja kiigevõlli tuli veega kasta, muidu läks suitsema ära. Ainult sead meil olid ikka tarandikus kinni ja viina me jõime kah ise ära.

Lastele ka äkki midagi. Mõni multikas? Ei, see ei passi. Aga kas mitte Barbarella ja Suure jalutuskäigu operaatoril polnud onu, kes ka filme teha pusis? Tal mu arust oli miski õppefilm. Kula või kummikeks, üks nendest. Täiskasvanud näitlejatega kusjuures, sellise kunstilise nükke tegi sisse.

Krt, japsidele peaks ikka ka midagi andma. Mul vanaisa tõi Tokyost 45. aastal kohvritäie Seiko kelli. Vahi, kalkulaatoriga ja veekindel kah. Patareid olen ainult korra vahetama pidanud. Kes neil on seal mõni vähe kuulsam nimi. Ozu? Ei aitäh, ma olen täna autoga. Aa, nimi on selline. Ei no juba selle nime eest saab koha vabalt. Äkki mõni rahvuslik lugu talt siis.

Oi blääd, ma just vaatasin, et ühtegi Hollika filmi polegi veel nimekirjas. No mis me võtame? Scorsese nurus endale lõpuks ühe auhinna välja, talle ei ole rohkem midagi vaja. Coppolal oli raamat ees, asi sealt üks-ühele film maha viksida. Spielberg on poisike alles, Griffith liiga vana. On meil üldse keegi veel? Wells ... Wells... see kirjanik vä? Ah lavastaja nimega Welles. See ubade reklaamist? Kena on.

Ongi esikoht juba? Kurat ma enam ei viitsi, pea käib ringi juba neist nimedest. Valige ise mõni kabedam tükk ja don't cock it up.

lühendatud ja tsenseeritud väljavõte ajakirja Sight&Sound kõigi aegade parimate filmide Top50 nimekirja koostamise protokollist.

Austusest hallpea vastu panen siia ka lingi Roger Eberti nägemuse kohta, miks just need filmid ses tabelis on. Arusaadavalt on siin väiksed erinevuse sees sellega, mis te just ärakirjast lugeda saite, kuid ei maksa Rogeri pihta väga kuri olla, ju ta tugines oma teksti kirja pannes vaid mälule, kuid nii auväärses eas härrasmehel võib see ju vahel veidi alt vedada.
Oletame aga lihtsalt mõtteharjutuseks, et Rogeril on õigus. Et need kümme filmi on kõik absoluutselt suurepärased. Neile tuleb lihtsalt aega anda. Ma andsin igale just täpselt selle aja, mis kulus nende läbivaatamiseks ja blogipostituse juurde pildimaterjali otsimiseks. Ja katarsis jäi mul kogemata. Selles nimekirjas on tõesti mitu head filmi. Tokyo Story ja Jean D'Arc ja Inimene filmikaameraga on absoluutselt tähelepanuväärsed filmid. Ja võibolla kui ma kasvan, kogun elutarkust, loen nende kohta artikleid ja vaatan nad kaader kaadri haaval läbi, siis jõuan ma ka ühel päeval selleni, et öelda, et voh millised maasikad. Selliseid filme enam ei tehta.
Aga. Ma olen näinud filme, mis juba esimese vaatamiskorraga kustumatu mälestus jätavad. Ma tean, et maailmas on olemas hea hulk filme, mida ma ei ole veel näinud. Järelikult on olemas filme, mida ma ei ole näinud, aga mis mulle kohe meeldima hakkaksid. Ma viidan niigi ebanormaalselt palju aega igast väikekodanlike toimetustega, vahepeal tahaks magada ka ja ega see blogi ka ennast ise ei pea (mitu kuud juba olen katsetanud, ei miskit), nii et kulutada aega filmile, mis mind esimesel korral ei lummanud, lootuses et teine kord läheb paremini on ettevõtmine, mille ma parimal juhul võtan kunagi pensionipõlves ette. Ning selleks ajaks olen ma raudselt selline pahur vanamehetoi, kes kunagi lolli peaga antud noorpõlvelubadusi millekski ei pea ja viidab oma aega lapselapsi põlve peal hüpitades ja kiites, et kus alles Alien ja Terminaator on filmid. Ning võibolla ka blogi 50. sünnipäeva tähistades. Napid 45 ainult veel minna.

Muide, nii igaks juhuks, internet on ju igast hulle täis. Osa sellest eelnevast jutust ei pruugi 100% tõele vastata ja Roger Ebert on väga vitaalne ja asjalik vanainimene. Kirjutab peaaegu sama hästi kui mina ja tihedamalt kui mõned korrad kuus.