sina hääletad, mina vaatan

23 detsember 2012

Häid Jõule / Joyeux Noël (2005)

Olin sunnitud eile poes käima, oli pasteedi jaoks suitsupekki ja porgandeid vaja. Ei trüginud kuskile suurde kaubanduskeskusesse. Ikka oli kole. Hommikul olin just Postimehest lugenud tüüpilist hala teemal, kuidas hirmsad kaupmehed on jõulud mingiks jubedaks tarbimispeoks muutnud. Üldiselt olen ma aga arvamusel, et väga vähe on inimesi, kes suudavad südamest rõõmustada 22. detsembril supermarketist ostetud läbipaistvasse tsellofaani pakitud punutud korvis oleva kommivaliku üle. Nii et kui täiskasvanud inimene teeb oma valiku ja sellise "kingituse" endale korvi tõstab, siis ei ole see küll kaupmehe süü. Kaart ja pastakas oleks palju parem valik, soodsam peale selle. Minu selleaastane Grinchi moment.
Selles mitte nii glamuurses Maailmasõjas, selles kus pahad mehed Hugo Bossi ülikondades ringi ei patseerinud, oli sõduritel küll palju pakilisemaid asju millega oma pead vaevata, peamiselt siis see kuidas oma kaevik nii sügavaks kaevata, et sellest neetud sõjast ja miinipilduja tulest võimalikult kaugele pääseda, aga 1914. (ja 1915. aasta tegelikult ka) jõulude ajal ronisid hinnanguliselt 100000 sõdurit oma kaevikutest välja, matsid omi surnuid, jagasid kingitusi, laulsid jõululaule, mängisid jalgpalli. Ja kuskil ei krabisenud tsellofaan.
Prantslased panid selle sündmuse filmi sisse, ilmselt veidi kunstiliselt ilustades, aga siiski mõjuvalt. Kõige tipmisem härdushetk oli vähemalt minu jaoks küll suhteliselt vara ära, aga selle pea kahe tunni jooksul ei tekkinud mul küll mõtet, et isver, jõulud on ju kohe kohal, ma pean minema ja ostma pool tosinat eelpakitud kinkepakki.
Nii et kui tõesti kuidagi muidu ei suuda nende röövellike kapitalistinärakate maailmavallutusplaanide vastu seista, vaadake filmi. Die Hardi näidatakse ka telekast, see ka aitab.

Selleaastane (jõulu)plaat on Jack White' Blunderbuss. Sixteen Saltines on ehk veidi raju kogupereblogi jaoks, nii et kuuse ümber tantsu keerutamiseks hoopis see lugu

0 comments: