Alustaks seekord juttudest. Oktoobris neli ja novembris kaks. Täitsa loetavad kõik.
Rongiga ja Viikingirünnak erootilise? ulme katsetused. Mõjusid üksjagu perverssetena, viikingijutt eriti, pigem ärge proovige neid lugemise ajal visualiseerima hakata.
Diana loo juures tabas mind aga valusalt üks puudujääk. Kus on otsing autorinime järgi? Miks ma pean ringiga läbi Baasi tuhlama, kui ma tahan teada, kas autor on seda mütoloogiat ka oma varasemates juttudes kasutanud. Tundus, et ei ole. Või no kui mõni pisteliselt Reaktorit sirviv inimene satub head lugu lugema ja mõtleb, et sellelt autorilt võiks ju lausa miskit veel lugeda, aga mitte ei viitsi ajakirjanumbreid ühekaupa läbi tuhlata.
Tänav oli seekord ootamatult verevaene. Ja lõppes nagu Vennad Lõvisüdamed algasid. Nii et puhta lugemisrõõmu poolest ületas pühendatud lugu suure samba psühholoogilist õudust. Võib ju tunduda onupojapoliitikana, aga Metsavana viib nende kahe numbri parima algupärase ulmejutu auhinna Elva mändide alla.
Tea Lalli maailmalõpujutu kommentaariks niipalju, et alguse pimeduses kobamine lõi seose Trifiidide päevaga ja pani edasistele vajakajäämistele veidi leebemalt vaatama.
Artiklid. Ei ole kuidagi võimalik kirjutada ainult selliseid artikleid, mis kõigile lugejatele ühtviisi korda läheksid, aga oktoobri number oli selle poolest "eriline", et mind jätsid suurem enamus neist suhteliselt külmaks. Ei nori kirjandusliku taseme üle, käsitletavad teemad ei haaranud. Kahe erandiga. X-COM võiks olla täitsa proovitav ja ristsõna kallal ma pusisin mõnust nurrudes.
Ning et mitte tühja lahmida, siis punun väikest intriigi ja kirjutan selle teatava vastumeelsuse, mida oktoobri Reaktorit lugedes tundsin, kaanepildi arvele. Olen vahel ETV-st ENSV-d vaatamata sattunud ja vähekese muianudki, nii et nostalgia pole päris võõras mõiste, aga ma ei leia, et eestikeelne ulmeajakiri peaks oma kaanekujunduses kasutama kirillitsat. Isegi kui see oli kogemata?
Novembri numbriga sellist probleemi ei ole ja artiklid olid kohe palju lobedamad ja huvitavamad. Isegi seda oli huvitav lugeda, kuidas kellelegi Accelerando meeldida sai.
Seda võiks ehk kaaluda, et üritustest, mis pärast toimumist kajastamist leiavad, ka ajakirja vahendusel eelinfot jagada. No ilmselt see, et Pöff toimus ühelgi filmihuvilisel kahe silma vahele ei jäänud, aga mõned vaatamissoovitused enne festivali algusest oleks võibolla ära kulunud.
Eriti hea meel oli novembris aga selle üle, et koomikseid loeb peale viimasel ajal mahtrastunud Kauri keegi veel. Kurb on aga see, et nagu ajalugu on näidanud (viimati Invisibles näol), siis arvutist pildivihikute lugemine on paras piin (isegi kui soovitusliku tarkvara kasutada). Loodetavasti on järgmise põlvkonna Nexusel kaks ekraani, üks tavaline ja teine e-ink. Sellise seadme ostmist ma kaaluksin.
Rongiga ja Viikingirünnak erootilise? ulme katsetused. Mõjusid üksjagu perverssetena, viikingijutt eriti, pigem ärge proovige neid lugemise ajal visualiseerima hakata.
Diana loo juures tabas mind aga valusalt üks puudujääk. Kus on otsing autorinime järgi? Miks ma pean ringiga läbi Baasi tuhlama, kui ma tahan teada, kas autor on seda mütoloogiat ka oma varasemates juttudes kasutanud. Tundus, et ei ole. Või no kui mõni pisteliselt Reaktorit sirviv inimene satub head lugu lugema ja mõtleb, et sellelt autorilt võiks ju lausa miskit veel lugeda, aga mitte ei viitsi ajakirjanumbreid ühekaupa läbi tuhlata.
Tänav oli seekord ootamatult verevaene. Ja lõppes nagu Vennad Lõvisüdamed algasid. Nii et puhta lugemisrõõmu poolest ületas pühendatud lugu suure samba psühholoogilist õudust. Võib ju tunduda onupojapoliitikana, aga Metsavana viib nende kahe numbri parima algupärase ulmejutu auhinna Elva mändide alla.
Tea Lalli maailmalõpujutu kommentaariks niipalju, et alguse pimeduses kobamine lõi seose Trifiidide päevaga ja pani edasistele vajakajäämistele veidi leebemalt vaatama.
Ning et mitte tühja lahmida, siis punun väikest intriigi ja kirjutan selle teatava vastumeelsuse, mida oktoobri Reaktorit lugedes tundsin, kaanepildi arvele. Olen vahel ETV-st ENSV-d vaatamata sattunud ja vähekese muianudki, nii et nostalgia pole päris võõras mõiste, aga ma ei leia, et eestikeelne ulmeajakiri peaks oma kaanekujunduses kasutama kirillitsat. Isegi kui see oli kogemata?
Novembri numbriga sellist probleemi ei ole ja artiklid olid kohe palju lobedamad ja huvitavamad. Isegi seda oli huvitav lugeda, kuidas kellelegi Accelerando meeldida sai.
Seda võiks ehk kaaluda, et üritustest, mis pärast toimumist kajastamist leiavad, ka ajakirja vahendusel eelinfot jagada. No ilmselt see, et Pöff toimus ühelgi filmihuvilisel kahe silma vahele ei jäänud, aga mõned vaatamissoovitused enne festivali algusest oleks võibolla ära kulunud.
Eriti hea meel oli novembris aga selle üle, et koomikseid loeb peale viimasel ajal mahtrastunud Kauri keegi veel. Kurb on aga see, et nagu ajalugu on näidanud (viimati Invisibles näol), siis arvutist pildivihikute lugemine on paras piin (isegi kui soovitusliku tarkvara kasutada). Loodetavasti on järgmise põlvkonna Nexusel kaks ekraani, üks tavaline ja teine e-ink. Sellise seadme ostmist ma kaaluksin. 
1 comments:
Armas Onu Kalver. Siinkohal anna teada, et see autor on seda mütoloogiat päris palju varem kasutanud, kasutab ka praegu ja plaanib seda väga palju ka edaspidi kasutada. (kuni selleni välja, et romaan on toimetamisel ja tuleb ühel ilusal hetkel toimetatuna välja).
Lugupidamisega :)
Postita kommentaar