Vahel on ikka tore, kui lärmad ja pritsid tatti ja asjad lähevadki paremuse suunas. Ulmeajakirjanikud võtsid ennast kätte ja said maha väga korraliku Reaktoriga. Lugesin teise ühe hooga kaanest kaaneni läbi, nii et silm ka ei pilkunud. Filmisõbrana tegi mul südame muidugi eriti soojaks see, et päris palju ajakirjaruumi oligi filmindusele pühendatud.Tõstaks esile Henryku filmiaasta eelvaadet. Mitmedki teosed olid niigi ka enda ootenimekirjas, aga nüüd on need ja mitmed teisedki huvipakkuvad nimed ühes kohas koos, kus saab vajaduse korral mälu värskendamas käia.
Mass Effecti lugu tuletas taas meelde, et see kollektiivselt parim mänguseeria ajaloos on endiselt proovimata ja kui Jaagupi kiidulaulu poolegi osas uskuda, siis tuleks mängule võimalus anda.
Ene raamatuarvustus oli täpselt parasjagu konkreetne ja piisavalt huviäratav, et uskumatult juustuselt kõlavale Suudlevaile vampiiridele lähimas tulevikus öökapil koht reserveerida.
Gootika jutu juures pahandaks natuke toimetajaga. 20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinolinale; 20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinokunsti; 20. sajandil sisenes gooti kirjandus jõuliselt kinokunsti. Kolm lauset, kolme lõigu algusest.
Meisterdamisnurk pani silmanurgast pisarat pühkima. Tähekesest välja lõigatud hulktahukas, mis mul õnnestus reeglina liimist tilkuvaks kamakaks käkkida. Ja taevas oli ka sinisem.
Juttude osakaal minu mäletamist mööda vist väikseim kogu ajakirja ajaloos. Aga no tase selle eest vägev. Kaks HPL juttu pluss kaks fanfictionit. Raudkull minu arust lausa eriti korraliku saavutusena. Ja kesksest teemast küll välja langev, aga tasemelt samuti tubli laast Putuk.
 |
| illustratsioonide kategoorias annan oma hääle sellele pildile |
0 comments:
Postita kommentaar