Tänavad on siin julmad / Mean Streets (1973)

Miski ei eruta masse rohkem, kui ebavõrdne vastasseis, millest nõrgem võitjana väljub. No võibolla, et surmanuhtlus erutab veits rohkem. Ja Prismas jaopärast jagatud kanamunad erutasid ka päris paljusid inimesi. Ja Tantsi perse, tantsi! pidavat ka päris erutav olevat. Aga no põhimõtteliselt on ikkagi põnev vaadata, kuidas Taavet Koljatile vastu kuppu äsab.
Aastani 2007 oli Martin Scorsese Taaveti ja Akadeemia Koljati rollis. Kuni tolle hetkeni, kui Scorsesele anti kuldmehike ühe hea filmi inglise keelde dubleerimise* eest, said Püha Martini ordu liikmed igale huvilisele (loe: pahaaimamatule möödakäijale) pisarate voolates ja emotsionaalselt kätega vehkides seletada, kui alatult üht läbi aegade suurimat filmilavastajat kotitakse. Teate mis, ise on süüdi! Suurepärane lavastaja olemine ei tähenda veel seda, et sa oskad oma filmi valida suurepäraseid näitlejaid. Eeskujulikuks lavastajaks ei saada siis, kui sa oskad operaatorit eeskujulike võttenurkade manu suunata. Tõeliselt suure lavastaja (näituseks Leone või Kubrick), tunneb ära sellest, et ta räägib oma filmidega suuri ja olulisi lugusid.

Kui sa just päevad läbi kodus ei istu ja filmiblogidest elu mõtet ei otsi, siis puutud sa igasugu inimestega kokku. Ja statistika ütleb, et mingi osa neist on jobud. Mõni jobu on juba hommikul kell kümme null viis vine all, üks jobu mõtleb kuidas ka järgmiseks ametiajaks linnapea toolile istuma jääda ja eriti suured jobud ei suuda Martin Scorsese töid vääriliselt hinnata.
Aga kui ma hakkan vaatama filmi lahedatest mafioosnikutest, kes kannavad peene triibuga ülikondi ja kelle lips on ideaalselt sirge ja seitliga võiks püksiviike lõigata, siis ma ei taha näha mingeid pisikesi jobusid oma pisikesi jobutusi tegemas. Sõidutame mõnekümne dollari pärast kahte jobu paar tundi mööda linna ringi ja lähme pärast röövsaagi eest kinno. Lähme naabertänava jobudega nonde piljardiurkas mõnekümne dollari pärast mölisema.

Ei otsinud Harvey Keitel Robert de Niro't jamadest päästes mingit lunastust. Otsis teed Roberti tegelaskuju õe püksikutesse. Ja siis, kui hakkas tekkima intriig ja natuke põnevust pandi lõputiitrid jooksma. Kui mina ennast toolis sirgu ajasin, et oh ometi läheb filmiks, pandi kaamerad hoopis seisma.
Hea küll, ma ei ole tõesti kõiki neid kuulsaid ja tähtsaid filme näinud, mille lavastajaks Scorsese on, aga selles on ta täiega ise süüdi. Paras hit'n'miss mees minu arust: Taxi Driver ja Cape Fear ja isegi Gangs of New York ja Departed olid meeldivad, aga samas Aviator, Color of Money, Raging Bull, Shutter Island ja nüüd siis Mean Streets osutusid tüütusteks. Hugo peab nüüd natuke kannatama.

*see oleks ju samaväärne sellega, kui mingi suvalise '70. loo kaveri eest kaks Grammyt võita.