Need ignorandid, kes Scott Adkinsi tähtsusest filmikunstiajaloos aga midagi ei tea, siis võtke teadmiseks, et mees on oma koha aegade ilmselt kõige vingemas treileris ära teeninud äärmiselt raskes žanris, vanglaturniirikakluse vähemtuntud pärlites, Juri Bojka kehastamise eest. Turniirikakluste filme on üldse raske teha, aga kui tegevus veel vanglamüüride vahele kandub, siis mingil põhjusel muutub ülesanne veelgi raskemaks, ilmselt on see kuidagi seotud trellide ahistava mõjuga emotsionaalse spektri laiusele. Legendaarne Bloodsport särab küll püramiidi tipus, aga Van Damme isegi on nii The Questi kui ka täiesti kohutava In Hell näol näidanud, kuidas isegi meisterkakleja suudab pealtnäha nii lihtsa valemi parasjagu metsa keerata.
Seda enam tuleb kiita Adkinsit, kes triloogia, mille esimest osa ma staarblogija soovitusel vaadata ei kavatse, teises osas hullumeelselt lihaselise Michael Jai White vastu vangla kõige kõvema mehe tiitlit kaitsma peab ja kolmandas kõigi arstiteadustega kursis inimeste kiuste suhteliselt tõsisest vigastusest paraneb ja ühes teises vanglas sealse kõige suurema pahaperse krooni ihaleb.
Päris heldimuspisarat kumbki küll välja pigistada ei suutnud, aga ühtlaselt kõrge tasemega olid mõlemad, võitlused meeldivalt brutaalsed ja nende koreograafia vägagi muljetavaldav. Filmikaklustes treenitud silm saab vahest kohe aru. Võtke või Blood and Bone kõrvale. Ka ringis tümitamine saab ilma wuxia tasemele tõusmata ilus olla. Reaalsus imegu muna.
soojenduskaklus
3 comments:
+1
+1 ei viita just väga heale hindele, nagu 2 pika pika miinusega :)
See on nagu sealt anonüümsete kommijate lehelt (no näiteks Postimees online), pane +1 kui sulle postitus meeldib. Metsa, käi ikka ajaga kaasas. :D
Postita kommentaar