Räme pohm 2 / Hangover Part II (2011)

Maailmas valitseb tasakaal. Iga Tesla Model S kõrval on i-miev. Iga Kate Bushi kõrval on Mari-Leen (high five, Antsla karvased). Iga 24 Hour Party People kõrval on Hangover II.
Jah, ma teadsin et tegemist on täpselt selle sama filmiga, mida meile juba üks kord näidatud on. Tegevuspaik on lihtsalt muutunud. Aga see esimene oli piisavalt naljakas, et ka kaksikvennale tema võimalus anda. Nagu selgus, siis oleks võinud vabalt pesuveega välja visata.
Selle ma suudaks veel kuidagi andeks anda, kui komöödia naljakas ei ole, paneks "natuke niru" ära ja rahu majas. Ikka juhtub, Simon Pegg kah koperdab vahel. Aga, kui film ei püüagi üldse, kui kogu loomingiline ponnistus jääb allapoole avaliku peldiku viimases latris seinale määritud nimetu õuduse autori lootusele marulisest aplausist, siis vajuvad käed jõuetusest rippu.
Üks näide. Ööklubi. Kamp hängib paari prostituudiga tagatoas. Kuna tegemist on Bangkokiga, siis loomulikult on tegemist transadega, loomulikult kütab üks transa ühele peaosalisele peeru vahele ja loomulikult on see parim seks mida to mees eales kogenud on. Kaua millegi sellise välja mõtlemise võis võtta? Ilmselgelt kauem kui selle kirja panemine. Ja naljakas on see mis otsast?

Erilise boonusena oli filmis ka peaaegu sama tüütu ja ebameeldiv tegelane kui Ruby Rhod. Ma oli nii rõõmus, kui ta suri ja olin nutma puhkemise äärel, kui ta üles tõusis. See kohalik peoloom, kes jäämasinasse topiti, ma ei viitsi ta nime otsima hakata.

Ainuke vähegi positiivne üllatus toimus filmi päris lõpus. Minu soovitus, kerigegi sinnani välja ja säästke oma aega millekski kasulikumaks. Kontrollige näiteks, kas telefoniraamatus on ikka kõik nimed tähestiku järjekorras.