Kormoranid (2011)

Minu jaoks ei ole "Helter Skelter" see laul ja "Suicide Solution" ei kõla verd tarretama panevalt, aga Kormoranid on nüüd raudselt see film. Hommikul laua taga kohvi juues ja tasakesi Postimeest sirvides pani ikka paraja paugu, kui kultuurileheküljel Enn Klooreni pilti nägin ja järelehüüet lugesin. Kellelgi, kuskil peab ikka kuradi veider huumorimeel olema.
Järgnev mõttearendus on nõrganärvilistele mittesoovitav ja ei pretendeeri absoluutselt tõele.
Mõelge aga siinkohal, kui see ei olnudki kokkusattumus. Kui Tolgi ja Maimiku niigi eepiline promokampaania pidigi sedasi kulmineeruma. Kormoranid ehk ajurabandusse surnud Enn Klooren mängib ajurabandusse surevat Beni. See peaks ju masse kinno meelitama nagu murdu. No ja Tolgi ja Maimiku huumorimeele kohta kuradi veider öelda, ei ole ju ka liialdamine?
Eksirännakult poolearulise ajupoolkera juurest tagasi.
Eepilise promokampaania juttu ma tegelikult mõtlesin täiesti tõsiselt. Kormoranid on ses osas sama kõva film kui Avatar. Filmina ei midagi hiilgavat, aga ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei taha seda filmi näha. Materjali mida promoda on ka muidugi kõvasti. Mikko Fritze ei taha Elina Pähklimäega "seksida". Sven Sester tahab Jüri Vlassoviga "materjale uurida". Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis ei taha pepusid vastu "kõlarit" suruda. Nõia-Ints "naelutab" seina. Võibolla need ei olegi pealkirjad erinevaist portaalidest, aga umbes sarnaseid "artikleid" ilmus neis küll. Ja mitte vähe. Mis paratamatult viis selleni, et mina isiklikult ootasin üht Jan Uuspõld läheb Tartusse tüüpi filmi. Mille vastu mul mitte midagi olnud poleks, hea film oli.Kormoranid oli oma huumori osas aga enamus aega oluliselt leebem ja tasasem. Film mehest kes ei taha sugugi suureks saada ja kellele keegi ära ei suuda öelda. Positiivse poole peale suurepärane muusikataust ja naljad, mis ajasid muigama. Sellised muhedad Lammas all paremas nurgas tüüpi naljad. Film vanadest rokipeerudest aga muidugi sellist läbivat leebust endale lubada ei saanud, ning seetõttu tuli vaatajale ka midagi vürtsikamat pakkuda. Kahjuks oli see vürtsikam enamasti labane ja mitte mingi otsa pealt naljakas. Arbuusi koinimine oli lausa oigama ajavalt valus stseen, kari peeretavaid koeri ei pääse sinna lähedalegi.Mis mind aga kõige rohkem häiris ja filmile enim miinuspunkt teenis, oli staaride ja staarikeste suhtarv minuti kohta, mis ületas mängeldes Tantsud Laipade ja Laulud Kurtidega saadete vastavat näitajat. Enamik neist tundus olevat filmis ainult selleks, et saaks mõnda meelelahutusportaali intrigeeriva sisuga artikli kirjutada. Sama hästi oleks võinud korraldada loterii, mille eest teenitud rahaga oleks saanud selle film vändata ja mille auhindadeks osatäitmised filmis.
Normaalne film, mis olnuks parem, kui oleks suudetud naljategemisega piiri pidada ja kõrvalosatäitjatele mingit mõistliku tegevust leiutada.