Kass kukub käppadele(1999)

Eesti film on nagu ravimatult haige patsient, kes seda ise veel ei tea ja trambib seetõttu rõõmsal näol arstikabinetti sisse, rutiinse tervisekontrolli käigus tehtud analüüside vastuseid teada saama. Võibolla on mõttes valmistunud epistliks, kuidas rohkem tuleb puuvilju sööma hakata ja suitsetamise võiks ka maha jätta, aga kelle üllatuseks arst hoopis mingit ümbernurgajuttu ajama asub.
Eesti filmi kohta otseselt halvasti ütlemine ei ole lihtsalt viisakas. Seda küll vahel tehakse, aga reeglina tuleb arvesse võtta tegijate kogenematust (Kõik kolm on noored — noored lapsed — ning see vaatab vastu ka nende filmidest, mis on täis avastamislusti ning lubavad endale vabadusi, mille ees mõni vanem filmitegija ehk kõhklema oleks löönud.), kroonilist rahapuudust (Tükitöö on aga teadupoolest kallim kui seeriatootmine, sestap on stuudiod huvitatud pigem KKK-laadsetest ühis- kui eraldi seisvatest üksikprojektidest.) ja üleüldse, tegemist ei ole mingi labase kommertsiga vaid hoopis kunstitegemisega (Ta ei püüagi sci-fi sümbolite kaudu kondenseerida eksistentsipiisakesi ja modelleerida moraalseid valikuvõimalusi. «Tähesõidu» moralism mandub või ülendub camp-kogemuse all: nagu vanad ulmekad või 30ndail aastail vändatud piiblilood «Simson ja Delilah», «Salome» või «Põgenemine Egiptusest», kuhjaga täis eksootilist sümboolikat ja esoteerilisi niidiotsi, ent pelgalt dekoratiivses funktsioonis, ilma võimaluseta prohvetlikuks teejuhatuseks.).
Vaatasin telekast seda kolmest lühiloost koosnevat kompotti, sõnapaar "ulmelised seiklusfilmid" oli mu tähelepanu köitnud, ja mul hakkas nii igav, et otsisin internetist arvustusi ja lugesin poole silmaga neid. Sealt ka need stiilinäited.Esimeses, Tähesõidus, satub noor mees mingi saare peale, kus valgetes kitlites inimesed päevad läbi petanki mängivad ja 3D prillidega planetaariumis istuvad. Kõige märkimisväärsemas stseenis kattis noor neiu ta alasti keha postmarkidega ning kõige märkimisväärsemad tsitaadid, mis mu täiesti juhmiks lõid on a) kui mage on olla kraana (daamile mulje avaldamiseks) ning b) kus me õhtul kohtume, Ingel? (tüdrukule kelle nimi oli Angela).
Teine, Harjutused Florianilile, sai läbi enne kui õieti alatagi jõudis. Florian jääb armukesele teise armukesega vahele ja ilmselt seda vahelejäämist juba ette oodanud armuke on mehe autosse hüpnoosikassetti sokutanud. Aga ehk just tänu oma kompaktsusele ei pidanud ma oma tähelepanu filmi ja arvustuste vahel jagama.
Kolmas, Pauli laululaegas, oli neist kolmest kõige parem, aga no põhimõtteliselt tähendab see sama, kui öelda, tripper on parem haigus kui süüfilis. Peeglitaguses maailmas elav Paul armub Peegliesises maailmas elava Pauli naisesse ja tuleb üle. Idee iseenesest lahe, aga mingil põhjusel tähendab ühe mehe ülejooksmine sõja algust. Peeglid purunevad ja mustad mehed tulevad ja tapavad.Filmikasseti “Kass kukub käppadele” kohta ei saa midagi halba öelda. (Kui mitte aluseks võtta üht John Gardneri ütlust: “Totral ideel põhinev lugu jääb alati totraks, ükspuha kui hästi seda ka ei räägitaks.” Kuid siis võiks juhtuda, et polegi enam, mida kritiseerida, kogu eesti filmikunst kaoks olematusse, ja mitte ainult eesti oma!)John Gardner oli tark mees. Minul jäi neid lühilugusid vaadates mulje, et tegijate arvates tähendab ulmeline seda, et stsenaarium võib vabalt kõiki jalgu longata ja kõik asjad ei peagi midagi tähendama, ulme ju. Ja olla uhke selle üle, et kogu eesti filmikunst võib vähegi mõistlikule kõrgusele asetatud lati alt sirge seljaga läbi joosta tundub mulle ka natuke veider.
Ei kommerts, ei kunst. Üks keskmine eesti film.

Lisalugemist:
niisama keerutamine
keerukate sõnadega pikitud keerutamine
kõik on väga hästi tekst
kõik on perses tekst