Seltsimees laps / The Little Comrade (2018)

Linastusele järgnenud vestlusringis nimetas lavastaja Moonika Siimets oma filmi algmaterjaliks olnud Leelo Tungla raamatuid Eesti kirjanduse tüvitekstideks.
Minust kordades sõnaosavam Jaan Undusk on tüviteksti defineerinud sedasi: tüvitekst on eeskätt „rahvust loov tekst”, „rahvuse sakraalne narratiiv”, mille „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelas­struktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”.

Filmi on jõutud nimetada juba Eesti filmiklassikaks ning selle avalduse peale ka imestust avaldada, et ootame natukene, enne kui...Ma nägin filmi eile, kuulsin mis toimus saalis seansi ajal ja ei näe mingit põhjust ootamaks dabrood kultuuriministrilt. "Seltsimees lapsest" saab Eesti filmi tüviteos.

Ma olen mitmedki korrad olnud seisus, kus filmid, millest mõni tuttav räägib silmade põledes, panevad lihtsalt õlgu kehitama. Mis haarav stsenaarium või suurepärased näitlejatööd? Käis kah.
"Seltsimees lapsega" oli aga seis selline, et ma "Kinovärgiga mandariini" hindeid nägin juba mõni päev tagasi ning võtsin filmi nägemise järgselt järelkuulamise põhjalikult ette. Positiivsete kommentaaridega oli lugu lihtne, seda on juba korratud ja korratakse kindlasti veel. Noor Helena-Maria oli suurepärane, ekraanikeemia Tambet Tuisuga toimis, muusikapool rohkem kui tasemel, finantse oli keskmisest rohkem ja need pandi kenasti kasutusse.
Huvitas aga just see, et mis negatiivse poole pealt välja tuuakse? Kas mul jäi ehk ähmaste silmadega (ilmselt mingi viiruse tõttu) tõesti midagi olulist nägemata? Debüütmängufilmi puhul rääkida iseloomulikust käekirjast; võrrelda tänapäevaseid kasvatusmeetodeid sõjajärgse pidevas hirmus elava ühiskonna järsema lähenemisega laste kasvatamisse; mängida mõttega, et kas last üldse oli loo jutustamiseks tarvis. Minu jaoks need põhjendused ei pädenud.

Kahe tütre isana oli mul filmi sisse elamine muidugi ka väga lihtsaks tehtud. See korra sõnastatud, aga läbi kogu filmi nähtav abituse tunne oli see võti, mis minusuguse mehe, ennast küünikuks mõelda armastava, emotsioonid lukust lahti keeras. Võibolla, et need ei olnudki mingi viiruse sümptomid, mis vahel silmanägemist ähmastama kippusid.
Eriti mõjuv oli minu jaoks stseen, kus Leelo teeb ülima pingutuse, et olla hea laps ja sellele järgnevas stseenis isaga suunab oma pettumusvalu tema pihta ning isal ei ole oma emotsioone kuskile mujale suunata kui end järgmisel päeval staadionil tühjaks joosta. Kui üks film suudab su panna sedasi kaasa mõtlema ja tundma, siis on kõik hästi.
Meeldiv oli selles tundmuste virvarris seegi, et peeti piiri. Hästi lihtne oleks olnud mitmeski stseenis minna samm kaks või kolm edasi ja emotsioone veel rohkem üles kruttida, aga see jäeti tegemata.

Lavastajaga te neljapäeval küll ilmselt ei kohtu, aga EV100 projekti esimene film on kindlasti väärt vaatamist ja miks mitte vaadata teda Elektriteatris. Kindlasti mitte päris 50. aastate õhustik, aga TÜ kiriku atmosfäär sobib "Seltsimees lapsega" raudselt paremini kui kaasaegse multiplexi õhustik.