Neiu, kes hüppas läbi aja / Toki o kakeru shôjo (2006)

"Neiu, kes hüppas läbi aja" on noore tüdruku esimese armastuse lugu. Natuke naljakas, parasjagu kohmakas ja veidi kurb. Üksjagu armas ka muidugi. Umbes selline nagu üks esimese armastuse lugu ühele kõrvalseisjale paista võikski. Selline film.

Kuidas tundub? Kõik mehised heteromehed, kes naisele toovad lilli seepärast, et toomata jätmise korral on reaalne oht elutoa diivanil öösel elu üle järele mõelda. Kes küsimusele "kas midagi on viga?" vastavad "kallis, kõik on täpselt nii kui peab" ja valavad teeklaasi ülemise randini viina täis. Ning kes viimati poetasid pisara siis, kui nende lemmijalgpallimeeskond kaotas kodumängu liigatabeli eelviimasele satsile. 0:3. Kas on selline film, mida tahaks hirmsasti vaadata?

Nii üllatav kui see ka ei ole, tasub seekord äärmiselt mitteatratkiivsest sisukokkuvõttest üle saada. Üks asi on tõesti see ulmeline element, mis minu jaoks oli konksuks, miks üldse selle filmi vaatamiseks välja selekteerisin, aga vaadates võlus mind hoopis see elurõõm ja positiivsus.

Üks õige, praktilise meelega, eestlane kasutaks ajarännu võimalust ikka esimeses järjekorras ju materiaalse kasu saamiseks. Peategelane Makoto kasutab oma vastavastatud võimet aga näiteks ühe korraliku kümnetunnise karaokemaratoni korraldamiseks. Siiralt hea meel oli näha, et tüdrukul on väärtushinnangud paigas.

Selline üksjagu muretu ja pastelsetes toonides toimetamine uinutab vaataja valvsuse täielikult, nii et kui ühel hetkel tuletatakse meelde, et päris tagajärgedeta ükski tegu ei ole ja kergekäeliselt pillatud võimalusi tagasi ei saa, lööb see päris valusalt. Toonimuutuse ootamatus ja kontrast eelnevaga on see mis mõjub ja paneb lootma, et kui mitte muud, siis äkki üks deus ex machina hetk?

Siinkohal ma aga spoilerdamise lõpetan ja kui on tahtmine teada saada, kas Makoto siis tõesti ajas tagasi hüpates isegi loteriipiletit ei ostnud, tuleb end üht joonistatatud coming of age draamat vaatama sättida. "Neiu, kes hüppas läbi aja" on seda väärt.