sina hääletad, mina vaatan

20 märts 2018

Meelas Miisu / Bat Pussy (umbes 1970)

On hulk filme, mille kohta on teada, et nad on valmis tehtud ja ka kinos näitamiseni jõutud, aga tänaseks päevaks ei ole neist täies pikkuses enam ühtegi koopiat säilinud. Reeglina tegemist eelmise sajandi kahekümnendatel - kolmekümnendatel vändatud teostega. Parimal juhul on olemas versioonid, mis kokku lõigatud olemasolevatest jupikestest ja ekraanitõmmistest (näiteks "London After Midnight")


Nagu nüüd aga selgus on veel olemas filmid, mis on pärast valmimist kaduma jäänud, mille kohta pole isegi teada et nad olemas on ja mida keegi ei otsi. Üks selline film ongi "Meelas Miisu" Filmitud ei tea kelle poolt täpselt teadmata ajal (oletatavalt kuskil seitsmekümnendate alguses) tundmatute näitlejate (selle sõna kõige laiemas tähenduses) osalusel ja avastatud üheksakümnendate keskel ühe kinoteatri laoruumist.

"Meela Miisu" tähtsus filmiajaloos seisneb selles, et tegemist olevat ühe varajaseima näitega žanrist pornoparoodia. Ja tegelikult on see täiesti piisav teadmine, millega end seda filmi vaatama sättida. Mina täpselt nii tegin ja pean tunnistama, et mind pole ammu ükski film nii pahviks löönud.


Ma tegelikult ei ole isegi kindel, kas "Meelat Miisut" on üldse sobiv filmiks nimetada. Pärast seda, kui olin end koguda suutnud ja suundusin uurima, et mis selle teose kohta teised inimesed arvanud on, siis tundub, et on käimas võistlus, kes suudab oma vaatamiskogemuse kõige ropumate sõnadega kokku võtta. Ma püüan jääda viisakaks ja avaldan oma arvamust, et mitte üks selle projektiga kokku puutunud isikust pole varem mitte ühtegi filmi näinud ning veel hullem, keegi neist polnud ka päris täpselt selle seksivärgiga kursis.

Mul on praegu laua peal Viktor Pelevini S.N.U.F.F. mida jõudumööda loen. Üks asi on see, et kaks kolmandiku "Meela Miisu" peaosalistest on umbes sellised nagu ma Pelevini snuffide peaosalisi ette kujutan, teine mure oli selles, et see ilmselt ergastavalt mõjuvana mõeldud tegevus, millega filmi kulminatsioonis ka Bat Pussy ise liitub, tõi mulle meelde telelavastuse "Juudopoisid". Oli hetki kus ma kartsin, et meespeaosaline saab kohe selle rahmeldamise peale infarkti ja Bat Pussy, kes aiva voodist maha kukkus, peapõrutuse.


Aga ärge nüüd hetkekski arvake, et ma selle kokkuvõttega suutsin "Meela Miisu" vaatamiskogemust sõnulseletada. Kui te selle napi 50 minuti jooksul vähemalt kolm korda uskumatusest silmi ei pilguta ja enda kõrval istuvale sõbrale "mida perset sa oled mind vaatama vedanud" näoga otsa ei vaata, siis oled oma elus ikka päris palju päris veidraid filme näinud.

Ning lõpetuseks tervitan Ivan Dobskyt. Temast ja Bat Pussyst saaks nii dünaamilise duo, et juba selle peale mõtlemine paneb õrnalt värisema.

0 comments: