Palju õnne, Steve Johnson

Märtsikuust on mõned päevad juba kulunud, aga veebruarist on üks võlgnevus veel õiendada. Erinevad kohustused ja kuri haigusevimm võtsid oma, nii et Reaktori EV100 erinumbrisse ma sünnipäevaõnnitlust kirjutada ei jõudnudki. Seal on hoopis üks lugu Marek Piestrakist (ja mitmed teised väärt lood muidugi ka). Et aga mitte väärt järjepidevust katkestada, siis erandkorras ilmub 7. veebruaril oma 58. sünnipäeva tähistanud Steve Johnsoni sünnipäevaõnnitlus siin ja praegu.

Ma ei saa päris 100% veendumusega väita, et sari mida noorest peast televiisorist nägin ja mis ilmselgelt on minu filmimaitset vorminud, oli just "Movie Magic" aga tundus küll täpselt nagu see sari, mis noorele minule toona sedasi muljet avaldas, et siiani praktilisi effekte ülimaks pean.

Steve Johnson oskas aga veelgi täpsem olla, tema nägi noorest peast kuidas Dustin Hoffman oli meigitud 121. aastaseks ja otsustas, et see ongi see mida tema ise teha tahab.

Juhuslikult kohtas noor Steve mõned aastad hiljem ühel Comic Conil meest nimega Rick Baker (kes absoluutselt kindlasti ka kunagi sünnipäevaõnnitletud saab). Rick sirvis Steve portfooliot ja avaldas arvamust, et tehniliste oskuste osas arenguruumi veel on, aga leidlikust on Stevel kuhjaga ja kui keskkool läbi, siis tulgu ja otsigu Rick üles. Steve võttis meest sõnast, pakkis pärast tunnistuse saamist oma asjad ja kõlistas Ricki ukse taga kella. Sõnapidaja mehena viis Rick Steve kokku Rob Bottiniga (kes on samuti absoluutselt kindlasti sõnnipäevaõnnitlust väärt) ning Steve sai muuhulgas kätt harjutada filmi "The Howling" juures. Rick nägi, et siin on tõesti potentsiaali ja kaasas Steve filmi "The American Werewolf in London" erieffektide meeskonda.

Auahne mehena ei kavatsenud Steve väga pikalt kellegi teise käsualuseks jääda ja kui tekkis variant, et tema ise saab olla põhiline efektimees "Ghostbusters" filmi juuures, siis ei olnud pikka mõtlemist. Slimer on puhas tema vaimusünnitis ja teostus.

 

Sealt edasi läks kõik veel rohkem kui lepase reega, 1986. aastal lõi Steve Johnsoni oma ettevõtte XFX ja tööpuuuduse üle kurta ei saanud. Üks massiivsemaid ettevõtmisi sellest kuldajast James Cameroni "The Abyss" kus Steve nokitses läbi pisarate valmis läbipaistavad ja helendavad tulnukad, kes filmi lõpus vee all ringi lehvivad. Seal vahel filmid "Big Trouble in Little China", "Dead Heat" ja "Nightmare in Elm Street 4" mõne näitena.

Kui Steve enda käest küsida, mis hetkest alates vanker metsa poole hakkas kiskuma, siis ilmselt ei ole vastus eriti üllatav - "Jurassic Park" (1993). Siit algas digitaalsete effektide tõus ja praktiliste efektide langus. Odavus ja kiirus ilmselt siin need võtmesõnad. Keda huvitab, siis on võimalik vaadata, kuidas noorest neiust kolme tunniga põlenud krõnks saab. Kahtlustan, et arvutis sama tulemuse saamine läheb kiiremini.

Üleöö praktilised efektid muidugi ei kadunud ja Steve sai oma oskusi näidata veel näiteks sarja "The Stand" ja filmide "Species", "Anaconda", "Blade II", "The Cat in the Hat" ning "Spider Man II" juures. Viimatises tegutses tema juhtimisel umbes 18 meest sellega, et juhtida dr. Octopuse haaratseid ja muidugi tulid need haaratsid esmalt valmis ehitada.

Filmi "Blade II" vaatasin ma heliribaga, kus lavastaja del Toro ise kommenteeris seda mis parasjagu ekraanil toimus ja mida täpselt ühe või teise kaadriga saavutada tahtis. Sellest kommentaarist jäi mulle kõrva helisema suhtumine, et vähemalt temal endal on küll hea meel, et digitaalselt saab ka igasugu trikke teha ja omavahel erinevaid tehnikaid kombineerida. Praktilisi efekte tundus et võeti iseenesestmõistetavatena.

Steve karikas sai igatahes täis 2006. aastal, kui ta ettevõttele näitasid trääsa nii "Where the Wild Things Are" kui ka "Spider Man III". Mees müüs oma vara suures osas maha ja sõitis Costa Ricale. Proovis seal kätt kirjanikuna ning ei saanud enne pidama, kui kirjutas valmis suurusjärku 800 lehekülge autobiograaafilist materjali. Tänase päeva seisuga on sellest mammutteosest ilmunud esimene osa (neli olevat tulemas) ja kõigil huvilistel on seda võimalik Steve enda käest tellida. Mis selle raamatu minu jaoks eriliselt huvipakkuvaks teeb on pildimaterjal, millega teksti mahlasemaks on muudetutud.

Mul ei jää siit aga rohkemat, kui soovida Stevele jõudu ja meelekindlust ja pidada pöidlaid, et ehk ei ole veel lavastajad, kes praktilisi efekte hinnata oskavad väljasurnud liik. Kel soovi Steve enda käest tudeerida, kuidas täpselt ühe kummikolli loomine käib, siis tuleb aga sammud kooli seada.