Me oleme liiga emotsionaalsed. Tasub vaid mingil jobul ilma suunatuleta rida vahetada, toolijalal uuele kallile tammeparketile mikrokriim vedada või vanaonu Edgaril endale vanaduspäevadeks natuke raha kõrvale panna kui juba vererõhk tõuseb ja otseesisel veen tukslema hakkab. Ning kui tore tulnukorganism seda evolutsiooni äpardust kõrvaldama asub, siis on kellelgi ikka vaja vastu sõdima hakata.
Neli korda järjest. 1956, 1978, 1993 ja 2007. Esimene kord proovivad tulnukad väikelinnas, järgmine kord mõtlevad, et San Franciscos on ehk avatuma meelega elanikud, 93. pöörduvad sõjaväe poole ja seni viimane katse tehti Washingtonis.
Esimene film kõige parem (traditsiooniliselt). Idülliline väikelinn. Kõik tunnevad kõiki, nii et kui keegi natukenegi teistmoodi käitub, on see kohe piimamehe vanaonu tütrepoja klassijuhatajal teada. Tegevuspaik piiratud, kuskile urgu peitu pugeda ei ole. Ja peategelane tore kivinägu.
Teises on tegevus suurde linna kandunud, nii et pinge hajub ära. Inimesed ei tea kõrvalkorteris elavate naabrite nimesidki, mis siis sellest loota, et nad veidrat käitumist tähele paneksid. Gore stseenid on aga vingemad. Donald Sutherland näeb terve filmi jooksul välja nagu ei saaks ta mitte millestki aru, dr. Spock on dr.Kibner ja lõpp on vägev. Ning erilise kirsina astub filmist läbi ka esimese peategelane.
Kolmandas tõmmatakse perimeeter koomale. Kuna stsenaristid otsustasid, et niikuinii kõik juba teavad seda lugu, siis selle läbi pinge kasvatamine niikuinii ei toimiks. Peategelaseks on hilisteismeline, kelle arvates täiskasvanud on igal juhul mingid veidrikud, ilma tulnukmõjutustetagi. Ja pingeline peaks olema jälgida, kuidas ta sellest ussipesast välja pääseb. Kõige kurvem on see, et filmis on Forest Whitaker, kes minus juba oma ekraanilolekuga ebamugavustunnet tekitab ja teda kasutatakse täpselt kahes stseenis.
 |
| Arrrggghhh, sedasi saab peategelase isa haisu ninna, et midagi pole korras. Türi ma ütlen, sõitnud siis juba lihtsalt piigiga tünni sisse. |
 |
| Ultimate test. |
Hetkel viimane adaptsioon leiab jällegi aset suures linnas ja keskendub rohkem sellise invasiooni teaduslikule seletamisele, et kuidas ikka tulnukad maale jõuavad, milliseid temperatuure nad taluma peavad, kuidas nad inimkehas toimivad, ühesõnaga kõik seletatakse loogiliselt ära. Esimest korda on keegi isegi selle peale tulnud, et tulnukas võib lihtsalt vana korpuse üle võtta, nad ei pea kloone kasvatama. Sellega seoses aga... loojana oled sina boss, sina ütled kuidas asjad käivad. Pikk ja põhjalik seletamine ei aita kui sa jätad vaatajale võimaluse ja aja selle kallal urgitsema hakata. Linna veehoidla ja ei olekski vaja olnud vaest Kidmani mööda linna taga ajada. Asjatult oma tegemistele tähelepanu tõmmata.
 |
| Kahe viimase filmi juures üks väikestest asjades, mis mind häiris oli see kergus kuidas väikesed lapsed vägivalda suhtusid. Ei mingeid tundeid. Veri lendab, aga nemad ei tee väljagi. |
 |
| Ja siis ma tahaks veel näha versiooni, kus mängivad Steven Seagal, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel. Neil ei oleks mingit probleemi tulnukate sekka sulandumisel. |
Me oleme liiga emotsionaalsed. Tasub vaid mingil jobul ilma suunatuleta rida vahetada, toolijalal uuele kallile tammeparketile mikrokriim vedada või vanaonu Edgaril endale vanaduspäevadeks natuke raha kõrvale panna kui juba vererõhk tõuseb ja otseesisel veen tukslema hakkab. Ning kui tore tulnukorganism seda evolutsiooni äpardust kõrvaldama asub, siis on kellelgi ikka vaja vastu sõdima hakata.
Teises on tegevus suurde linna kandunud, nii et pinge hajub ära. Inimesed ei tea kõrvalkorteris elavate naabrite nimesidki, mis siis sellest loota, et nad veidrat käitumist tähele paneksid. Gore stseenid on aga vingemad. Donald Sutherland näeb terve filmi jooksul välja nagu ei saaks ta mitte millestki aru, dr. Spock on dr.Kibner ja lõpp on vägev. Ning erilise kirsina astub filmist läbi ka esimese peategelane.
Kolmandas tõmmatakse perimeeter koomale. Kuna stsenaristid otsustasid, et niikuinii kõik juba teavad seda lugu, siis selle läbi pinge kasvatamine niikuinii ei toimiks. Peategelaseks on hilisteismeline, kelle arvates täiskasvanud on igal juhul mingid veidrikud, ilma tulnukmõjutustetagi. Ja pingeline peaks olema jälgida, kuidas ta sellest ussipesast välja pääseb. Kõige kurvem on see, et filmis on Forest Whitaker, kes minus juba oma ekraanilolekuga ebamugavustunnet tekitab ja teda kasutatakse täpselt kahes stseenis.
Hetkel viimane adaptsioon leiab jällegi aset suures linnas ja keskendub rohkem sellise invasiooni teaduslikule seletamisele, et kuidas ikka tulnukad maale jõuavad, milliseid temperatuure nad taluma peavad, kuidas nad inimkehas toimivad, ühesõnaga kõik seletatakse loogiliselt ära. Esimest korda on keegi isegi selle peale tulnud, et tulnukas võib lihtsalt vana korpuse üle võtta, nad ei pea kloone kasvatama. Sellega seoses aga... loojana oled sina boss, sina ütled kuidas asjad käivad. Pikk ja põhjalik seletamine ei aita kui sa jätad vaatajale võimaluse ja aja selle kallal urgitsema hakata. Linna veehoidla ja ei olekski vaja olnud vaest Kidmani mööda linna taga ajada. Asjatult oma tegemistele tähelepanu tõmmata.
3 comments:
Kõik nähtud filmid, kuid lemmikuks teine. Sama Thingide puhul.
Igaks juhuks täpsustan - me loeme Thinge 1951,1982 ja 2011?
aga ses osas kiidan takka, et sellist filmi nagu 78. aasta oma, tänapäeval enam teha ei saa. Õnnetu lõpp, kus seda enne kuuldud on, publik nutaks silmad peast ja rahamäed jääksid teenimata.
Postita kommentaar