sina hääletad, mina vaatan

07 aprill 2013

Caligola (1979)

See on siis see film, mida värskelt manalateele siirdunud Roger Ebert lõpuni ei suutnud vaadata ja mis sel aastal HÕFFil ekstreemkino seansil ettenäitamisel tuleb. Õrnalt ajaloole tuginev lugu Rooma keiser Caligulast, kes ei jätnud sepa sealegi, ei süütust, ei elunatukest. Senaatoritest ja muudest väiksematest tegelastest rääkimata.
Ei hakka siin pikalt keerutama, Caligola on justkui Elu24 staar, kes kuulus eeskätt selle poolest, et ta on kuulus. Kõik see tingel-tangel mis selle ümber käis, kes tahtis oma nime tiitritest välja saada, kes keeldus rollis, kui kostüüme nägi, kes aastaid moraalse kahju pärast kohut käis. Ning muidugi seks. Sest seks pidavat müüma. Vähemalt sedasi mõtles produtsendihärra Bob Guccione ja andis pärast võtteperioodi lõppu lavastajale Tinto Brassile jalaga, filmis sõbrapoisiga paar panostseeni juurde ja lasid kääridelt kibedalt käia. Tulemuseks film, mis ei vastanud ühegi tegija ootustele ja mis osutus üllatavalt tüütuks vaatamiseks. Pikk ka kurivaim.
Vägivalda oli vähe ja ei saanud isegi toona šokeerida (Wes Craven oli seks ajaks juba paar filmi teinud). Väga ja väga nimekad näitlejad poseerisid dekoratsioonide taustal, sest mingit mõistliku teksti neil öelda ei antud (Helen Mirren sai korra koerapoosis Malcolm McDowelliga seksi imiteerida ja korra ka Drusillaga koostöös kurba keisrit lohutada, nipet näpet veel). Ja seks ei olnud erutav (umbes Cafe Flesh tasemel antierootiline).
Täitsa õige tegu, et ära keelati. Mitte nüüd päris teemasse, aga ma üldiselt tahaks sellist ärakeelamist rohkem näha. Või siis selline tarifitseerimiskomitee, kes jagab filmid kunstilise taseme järgi kategooriatesse, nii et C taseme saanud filmi piletihind võib olla maksimaalselt 1 euro näiteks.
Kui tahate hirmpikka ja suurejoonelist ajaloolist spektaaklit, siis vaadake Spartacust ja Ben Huris oli vähemalt üks vinge kaarikutega võiduajamine. No ja porri tehti seitsmekümnendatel ju kah kõvasti, Deep Throat muidugi (mille ümber ka igasugu trianglit löödi) ja ka noor Ron Jeremy tegi oma esimesi arglike samme tähesära suunas.
Mitte et sellest jauramisest miskit muutuks, HÕFFil on sel seansil nagu ka kõigil teistel saal paksult rahvast täis.

1 comments:

Anonüümne ütles ...

No minu mäletamist mööda küll Caligolat vähemasti igavuses süüdistada ei saa, erinevalt paljudest 50ndate ja 60ndate ajaloolistest "eepostest". Tõelise erootika puudumise osas olen muidugi nõus, see on probleemiks.
K