sina hääletad, mina vaatan

23 märts 2013

Pasjanss, mu arm / The Manchurian Candidate (1962)

Korea sõda. Kommunistinärakad võtavad grupi ameerika sõdureid vangi. Sõdurid ajuloputatakse ja saadetakse kodumaale tagasi. Kurikavala plaaniga kasutada ühte neist mingis suures masterplaanis taparelvana.
WatchMojo on üks hea joutuubi taustakanal, kuue-seitsme minutilised top10 nimekirjad erinevail popkultuuri teemadel, põhiliselt küll filmindusel. Ei midagi ülemäära revolutsioonilist, aga kui miskit arvutis toimetad, hea taustal tiksuma panna. Enamasti noogutad kaasa, head turvalised valikud, aga vahel harva tõmbad nina kirtsu ja mõtled, et selle koha peale sobiks see film/näitleja/muusik palju paremini. Igatahes on neil video, Top 10 Conspiracy Movies, kus näiteks seitsmendal kohal on praeguseks ilmselt oma isiklikul saarel kullast lossis pensionipõlve pidava Dan Browni raamatu järgi tehtud lüpsifilm Da Vinci Code. See on üks koht kus ma nina krimpsu tõmbasin, aga see ei olnud võrreldavgi selle näoilmega, mis ma tegin siis, kui jõuti esikohani asjatu trummipõrin põnevuse kasvatamiseks, kõik juba aimavad niigi - Manchurian Candidate.
Kui jätta välja veerandtund, kus kõrgetele sõjaväelastele ajupesu efektiivsust demonstreeriti on tegemist kohutavalt halvasti aegunud filmiga. Väiksem probleem on see, et senaator Iselin on kuni joomarlusele kaldumiseni välja Joseph McCarthy. Palju hirmsamad on jõuvõtted millega lugu olulistel hetkedel edasi viiakse. Esiteks on kõik kaardipakid peategelase käeulatuses sedasi sätitud, et sealt pasjanssi laduma hakates ruutu emand välja tuleb. Ja neid pakke on palju. Sest kuna nutitelefone oli vähe ja rakendused kallid, siis tuli oma aega kuidagi muudmoodi surnuks lüüa ja mis teekski seda paremini kui pasjansi ladumine. Tasub tal vaid näiteks suvalisse baari sisse astuda, kui juba baarimees möödaminnes lausub Why don't you pass the time by playing a little solitaire? ja pakist hüppab välja teistkordne asjatu trummipõrin ruutu emand. Kõige rohkem häiris mind nende sätitud pakkide juures see, et kui mina kaardipaki kätte võtan, siis täiesti automaatselt teen ma paar segamisliigust. Ja alles siis mõtlen, et mis edasi, kas ehk väike pasjanss.
minge te ka kõik puu otsa, see on kõige nõmedam mäng üldse . palun tehke keegi nii, et tal ei oleks siin urkas ühtegi kaardipakki.
Kõige valjem oie tuli aga sel hetkel, kui väikesele kokteilipeole/maskiballile saabus peategelase elu armastus, kes oli end peategelase ema palvel riietanud no mis te arvate? ruutu emandaks. Mis kuradi moodi see vestlus nende kahe naise vahel välja pidi nägema. -"Kuule, kas sul õhtuks kostüüm on olemas?" -"Jah tegelikult küll, ma siin valin kas see olematu seelikupikkusega punamütsikese või avara kaelusega karjusepiiga kostüüm." -"Tead aga ma siin kraamisin just oma riidekappi ja leidsin just täpselt sinu mõõdus ruutu emanda kostüümi, poiss läheb raudselt pöördesse, ta on mul ju pasjanssi ladumise peale nii maias" -"Jah loomulikult, suurepärane mõte."

0 comments: