sina hääletad, mina vaatan

09 märts 2013

Dredd (2012)

Tšapajev saadab Petka Shaolini meistrite käest iidsete võitluskunstide saladusi õppima. Petka tudeeribki kaks nädalat usinalt, sööb ainult keedetud riisi, parandab vankrirattaid, loeb vanu pärgamendirulle. Saabub siis koju tagasi ja Tšapajev nõuab kohe demonstratsioonesinemist. Petka vaatab korra toas ringi, silmab nurgas kangi millega talvel trepi pealt jääd maha toksib, sülgab pihku, võtab selle kätte ja uhab komandörile selja tagant lapiti neerudesse. "Vot nii kõvasti löövadki, ainult et palju käega."
Nii et treiler ei valetanudki. Dredd on Serbuan Mauti steroidide peal vend. Üks kogenud ja teine verisulis kohtunik jäävad kõrghoonesse lõksu. Neil on pantvang, keda nad tahavad elusast peas majast välja toimetada ja kõige ülemisel korrusel on kurjam kes on otsustanud maksu mis maksab tüütud seadusesilmad loojakarja saata. Narkolabor on ka olemas. Aga jah, kui indoneeslased tegid kõige rohkem haiget käte ja jalgadega, siis ameeriklased täristavad nii, et vana kooli actionfilmisõber meenutab heldimusega Predatori metsalangetamisstseeni.


Ja kuigi abstraktne madin mulle ikkagi rohkem meeldis, siis ainult heameel saab olla selle üle, et ajal kui hipsterid mehise actionfilmistaari hauakivile oma Remingtoniga epitaafi üritavad trükkida on tehtud täiesti tõsine suure eelarveline puhas möllufilm, isegi kui ta paari (sõna kõige laiemas tähenduses) asja mõnest teisest filmist laenab. Ja Karl Urban tõestab taaskord, et Stathami poisikesel keeraks ta vabalt nina kukla taha. Willisel on teisega juba RED-is kõvasti tegemist ja nüüd kui Karl uuesti peaosalisena mööbeldama lubati, ei tohiks küll kellelgi kahtlust olla, kes noorema generatsiooni meestest hetkel Hollywoodi kõige kõvem mees on. Hääletrenni oleks ainult vaja. Dredd oleks kohe laksust veel parem film, kui Judge Sylvesteri häälega räägiks.

0 comments: