Häid Jõule / Joyeux Noël (2005)

Olin sunnitud eile poes käima, oli pasteedi jaoks suitsupekki ja porgandeid vaja. Ei trüginud kuskile suurde kaubanduskeskusesse. Ikka oli kole. Hommikul olin just Postimehest lugenud tüüpilist hala teemal, kuidas hirmsad kaupmehed on jõulud mingiks jubedaks tarbimispeoks muutnud. Üldiselt olen ma aga arvamusel, et väga vähe on inimesi, kes suudavad südamest rõõmustada 22. detsembril supermarketist ostetud läbipaistvasse tsellofaani pakitud punutud korvis oleva kommivaliku üle. Nii et kui täiskasvanud inimene teeb oma valiku ja sellise "kingituse" endale korvi tõstab, siis ei ole see küll kaupmehe süü. Kaart ja pastakas oleks palju parem valik, soodsam peale selle. Minu selleaastane Grinchi moment.

Selles mitte nii glamuurses Maailmasõjas, selles kus pahad mehed Hugo Bossi ülikondades ringi ei patseerinud, oli sõduritel küll palju pakilisemaid asju millega oma pead vaevata, peamiselt siis see kuidas oma kaevik nii sügavaks kaevata, et sellest neetud sõjast ja miinipilduja tulest võimalikult kaugele pääseda, aga 1914. (ja 1915. aasta tegelikult ka) jõulude ajal ronisid hinnanguliselt 100000 sõdurit oma kaevikutest välja, matsid omi surnuid, jagasid kingitusi, laulsid jõululaule, mängisid jalgpalli. Ja kuskil ei krabisenud tsellofaan.
Prantslased panid selle sündmuse filmi sisse, ilmselt veidi kunstiliselt ilustades, aga siiski mõjuvalt. Kõige tipmisem härdushetk oli vähemalt minu jaoks küll suhteliselt vara ära, aga selle pea kahe tunni jooksul ei tekkinud mul küll mõtet, et isver, jõulud on ju kohe kohal, ma pean minema ja ostma pool tosinat eelpakitud kinkepakki.

Nii et kui tõesti kuidagi muidu ei suuda nende röövellike kapitalistinärakate maailmavallutusplaanide vastu seista, vaadake filmi. Die Hardi näidatakse ka telekast, see ka aitab.

Selleaastane (jõulu)plaat on Jack White' Blunderbuss. Sixteen Saltines on ehk veidi raju kogupereblogi jaoks, nii et kuuse ümber tantsu keerutamiseks hoopis see lugu

Duubelreaktsiooni tagasitulek

Lasin siin väikse vahe sisse, kasvatasin pinget, aga nüüd on tunne õige ja reaktsiooniks aeg küps.

Alustaks seekord juttudest. Oktoobris neli ja novembris kaks. Täitsa loetavad kõik.
Rongiga ja Viikingirünnak erootilise? ulme katsetused. Mõjusid üksjagu perverssetena, viikingijutt eriti, pigem ärge proovige neid lugemise ajal visualiseerima hakata.
Diana loo juures tabas mind aga valusalt üks puudujääk. Kus on otsing autorinime järgi? Miks ma pean ringiga läbi Baasi tuhlama, kui ma tahan teada, kas autor on seda mütoloogiat ka oma varasemates juttudes kasutanud. Tundus, et ei ole. Või no kui mõni pisteliselt Reaktorit sirviv inimene satub head lugu lugema ja mõtleb, et sellelt autorilt võiks ju lausa miskit veel lugeda, aga mitte ei viitsi ajakirjanumbreid ühekaupa läbi tuhlata.
Tänav oli seekord ootamatult verevaene. Ja lõppes nagu Vennad Lõvisüdamed algasid. Nii et puhta lugemisrõõmu poolest ületas pühendatud lugu suure samba psühholoogilist õudust. Võib ju tunduda onupojapoliitikana, aga Metsavana viib nende kahe numbri parima algupärase ulmejutu auhinna Elva mändide alla.
Tea Lalli maailmalõpujutu kommentaariks niipalju, et alguse pimeduses kobamine lõi seose Trifiidide päevaga ja pani edasistele vajakajäämistele veidi leebemalt vaatama.

Artiklid. Ei ole kuidagi võimalik kirjutada ainult selliseid artikleid, mis kõigile lugejatele ühtviisi korda läheksid, aga oktoobri number oli selle poolest "eriline", et mind jätsid suurem enamus neist suhteliselt külmaks. Ei nori kirjandusliku taseme üle, käsitletavad teemad ei haaranud. Kahe erandiga. X-COM võiks olla täitsa proovitav ja ristsõna kallal ma pusisin mõnust nurrudes.
Ning et mitte tühja lahmida, siis punun väikest intriigi ja kirjutan selle teatava vastumeelsuse, mida oktoobri Reaktorit lugedes tundsin,  kaanepildi arvele. Olen vahel ETV-st ENSV-d vaatamata sattunud ja vähekese muianudki, nii et nostalgia pole päris võõras mõiste, aga ma ei leia, et eestikeelne ulmeajakiri peaks oma kaanekujunduses kasutama kirillitsat. Isegi kui see oli kogemata?
Novembri numbriga sellist probleemi ei ole ja artiklid olid kohe palju lobedamad ja huvitavamad. Isegi seda oli huvitav lugeda, kuidas kellelegi Accelerando meeldida sai.
Seda võiks ehk kaaluda, et üritustest, mis pärast toimumist kajastamist leiavad, ka ajakirja vahendusel eelinfot jagada. No ilmselt see, et Pöff toimus ühelgi filmihuvilisel kahe silma vahele ei jäänud, aga mõned vaatamissoovitused enne festivali algusest oleks võibolla ära kulunud.
Eriti hea meel oli novembris aga selle üle, et koomikseid loeb peale viimasel ajal mahtrastunud Kauri keegi veel. Kurb on aga see, et nagu ajalugu on näidanud (viimati Invisibles näol), siis arvutist pildivihikute lugemine on paras piin (isegi kui soovitusliku tarkvara kasutada). Loodetavasti on järgmise põlvkonna Nexusel kaks ekraani, üks tavaline ja teine e-ink. Sellise seadme ostmist ma kaaluksin.

Taevas kukub alla / Skyfall (2012)

Bond kihutab mootorratta seljas mööda katuseid, opereerib rasketehnikaga vagunil katuse küljest, kohendab pintsakut, ronib ühe terveks jäänud katusega vaguni otsa, rähkleb seal kurja mehega, saab kuuli rindu, sukeldub hiiglama kõrge silla pealt vette, õngitsetakse mingite kalurite poolt välja, jagab ühe kauni naisega armastust ning joob skorpionitest kihavas baaris mõned napsud. Filmist selleks hetkeks kulunud umbes viis minutit. Vägev.
Isegi kõige pikema vihaga vaatajal peaks selleks hetkeks äpardus nimega Quantum of Solace meelest läinud olema, tegijatel endil küll oli. Kui sellele maailma valitsevale salaorganisatsioonile, kellega Quantumis jageleti, Skyfallis mõni vihje tehti oli see väga peen vihje. Nii et ainuke õigustus Quantumi olemasoluks, olla järgmise filmi eellooks, sai Skyfalliga otsa. Selline väike kõrvalpõige, Taevas kukub alla sellest paremaks ega halvemaks ei muutunud.

Casino Royale oli küll vingem, aga napilt. Ja ega ma täpselt ei oskagi öelda miks, sest komponendid on ju vägevad. Bardemi lõuapoolik, Komodo draakon ja Aston Martin DB5*, kui nimetada kolm esimesena pähe kargavat. DB5 üksi duubeldab ükskõik millise filmi reitingut (mõelge kui hirmus, kui Edward Cullen ja Co selle autoga ringi sõidaks).
Haa! Välja mõtlesin. Tunnuslaul. Bondi filmid defineeritakse läbi tunnuslaulude. Live and Let Die, Goldfinger, Goldeneye. Mida parem laul, seda parem film. Chris Cornelli ma ketrasin ikka põhjalikult, Adelet olen mõned korrad kuulanud.
Nii et Bond on tagasi. Natuke räsitud, aga jõhkralt sihikindel.

 *tehnoloogia on ikka täiesti müstiliseks arenenud. See auto, mis sõelapõhjaks lasti, oli prinditud.

Tõuseb, meie rüütel / Dark Knight Rises (2012)

Bruce Wayne võttis Racheli surma eelmises filmis päris tõsiselt hinge ning on seetõttu kaheksa aastat oma toas mossitanud. Kui aga Kassnaine mehe pühamusse sisse murrab ja ta seifi näppimas käib, saab Bruce kurjaks ja klopib keebi tolmust puhtaks. Pealegi on linnas ka uus kurjam - Bane.
Ning ei lähegi kaua aega, kui Wayne on pankrotis ja murtud seljaga kuskil augus kompostiks muutumas ja Bane kogu linna pantvangi võtnud. Paras väljakutse Batmanile.

Mitte nii hea, kui Dark Knight, aga kindlasti parem kui Nolani esimene, Batman Begins. Mind kõige rohkem see häiriski, et vaikimisi eeldati, et ma mäletan neid keerulisi ja vähem keerulisi sisupöördeid ja motiive, mis 2005. aastal sisse toodi. Liam Neeson ja Christian Bale vehkisid kuskil mägedes samuraimõõkadega. Kes seal paha mees oli ja mis ta tahtis, no ausõna, sundige või uuesti vaatama, ei tule meelde. Aga Nolan vaatajalt eeldab, et ta on eelmisi filme näinud ja sealt asju meelde jätnud. Ma mäletan küll neist filmidest asju, valikuliselt, Jokker tegi päris hea pliiatsitriki näiteks. Kus mina pidin teadma, et seda lahedat stseeni ei pea mäletama. Aga et Ra's al Ghulil on mingi überplaan, see peab mul 7 aastat hiljem meeles olema. Ja et Ra's al Ghul on mingist Liigast.

Selle konkreetse filmi suurim pluss on aga Bane. Loomulikult on võimalik ja ilmselt ongi tehtud umbes tosin Darth Vaderi nalja ja pool tosinat Hannibal Lecteri oma, aga mulle ta meeldis. Nii puhast kurjust ikka väga tihti ei näidata. Emotsioonitu kurjus. Ei ta läinud närvi, ei tal loopinud silmist sädemeid. Kähises lihtsalt paar sõna järelhüüdeks ja krõps.

Ja veel mulle meeldis see twist, mitte see kohviku heldimuspisara poetava Alfredi oma, vaid see kus järjekordselt tõestati, et ma olen räme meesšovinist, et sellist  pööret oodatagi ei osanud.

Viis

Paneks mingi itaalia filmi. Oh, ma tean paneme selle, kus Marcello õhupalli mängib. Kurat see on ikka võimas ümberkehastumine, seda ikka iga näitleja välja ei mängi. Brando proovis vatiga ja de Niro sõi end lihtsalt paksuks, aga no ei saa nemad meistrile rinnale. Mis see filmi nimi muidu oli? Kaks ja pool meest?

Järgmiseks võiks mingi tummfilm olla. Kuulge, aga mingi taani poiss tegi ju 28. aastal täitsa enam-vähem Joan of Arci, märulit oli veits vähevõitu, mulle see Millaga variant imponeeris ikka rohkem, aga no ju ei olnud rahadega väga priisata. Vähemalt päris verd kasutasid, mitte seda ketšupiläga.

'teagi nüüd, kas peaks venelastele ka ühe koha andma? Vaapol oli üks hea ülevaatlik käsiraamat, äkki leiab sealt mõne idee. Eisenstein, Tarkovski, Bondartšuk, Menšov - juudas, kus on nimed. Kas midagi lihtsamat ei ole? Vert-off? On tal midagi kobedamat? Tikutopse voltiv naine - oplaa kui diip, sobib.

Teate ma siin mõtlesin, et äkki ikka ei oleks pidanud itaallastele seda kohta andma, neil oli ju see Mussolini ja
Umberto Tozzi. Ära võtta oleks kah muidugi narr, kelle me sinna asemele ikka paneme. Aga teeks siis nii, et suskame ühe vesterni ka sisse. Aga ei võta Leonelt või Corbuccilt, las siis makaroniõgardid nutavad silmad peast. Mingi suvaline John Wayne'i oma kärab küll. Otsige mõni.

Võtaks ehk mõne uuema asja ka sisse? Mõne napilt 50 aastat vana filmi. Nooruspäevilt, siis kui rohi oli rohelisem ja laksas paremini. Ai türi ja kui veel kuskilt hapet õnnestus sebida. Meskaliinist ma üldse ei hakka rääkimagi no ja adrenokroomiga olid juba kaelani või sees. Poolteist tundi kulus enne kui mõjuma hakkas, aga siis oli ikka vägev trip.

Kas mingi naistekas võiks ka olla? Saaks va lambasihvriga koos end diivani peale vaatama sättida. Tõmbaks pleedi põlvede peale, jooks sooja piima meega ja paneks äkki käegi ümber. Ai kus vanasti simmanil sai keerutatud, pillimehel oli pärast näppudelt nahk maas ja kiigevõlli tuli veega kasta, muidu läks suitsema ära. Ainult sead meil olid ikka tarandikus kinni ja viina me jõime kah ise ära.

Lastele ka äkki midagi. Mõni multikas? Ei, see ei passi. Aga kas mitte Barbarella ja Suure jalutuskäigu operaatoril polnud onu, kes ka filme teha pusis? Tal mu arust oli miski õppefilm. Kula või kummikeks, üks nendest. Täiskasvanud näitlejatega kusjuures, sellise kunstilise nükke tegi sisse.

Krt, japsidele peaks ikka ka midagi andma. Mul vanaisa tõi Tokyost 45. aastal kohvritäie Seiko kelli. Vahi, kalkulaatoriga ja veekindel kah. Patareid olen ainult korra vahetama pidanud. Kes neil on seal mõni vähe kuulsam nimi. Ozu? Ei aitäh, ma olen täna autoga. Aa, nimi on selline. Ei no juba selle nime eest saab koha vabalt. Äkki mõni rahvuslik lugu talt siis.

Oi blääd, ma just vaatasin, et ühtegi Hollika filmi polegi veel nimekirjas. No mis me võtame? Scorsese nurus endale lõpuks ühe auhinna välja, talle ei ole rohkem midagi vaja. Coppolal oli raamat ees, asi sealt üks-ühele film maha viksida. Spielberg on poisike alles, Griffith liiga vana. On meil üldse keegi veel? Wells ... Wells... see kirjanik vä? Ah lavastaja nimega Welles. See ubade reklaamist? Kena on.

Ongi esikoht juba? Kurat ma enam ei viitsi, pea käib ringi juba neist nimedest. Valige ise mõni kabedam tükk ja don't cock it up.

lühendatud ja tsenseeritud väljavõte ajakirja Sight&Sound kõigi aegade parimate filmide Top50 nimekirja koostamise protokollist.

Austusest hallpea vastu panen siia ka lingi Roger Eberti nägemuse kohta, miks just need filmid ses tabelis on. Arusaadavalt on siin väiksed erinevuse sees sellega, mis te just ärakirjast lugeda saite, kuid ei maksa Rogeri pihta väga kuri olla, ju ta tugines oma teksti kirja pannes vaid mälule, kuid nii auväärses eas härrasmehel võib see ju vahel veidi alt vedada.
Oletame aga lihtsalt mõtteharjutuseks, et Rogeril on õigus. Et need kümme filmi on kõik absoluutselt suurepärased. Neile tuleb lihtsalt aega anda. Ma andsin igale just täpselt selle aja, mis kulus nende läbivaatamiseks ja blogipostituse juurde pildimaterjali otsimiseks. Ja katarsis jäi mul kogemata. Selles nimekirjas on tõesti mitu head filmi. Tokyo Story ja Jean D'Arc ja Inimene filmikaameraga on absoluutselt tähelepanuväärsed filmid. Ja võibolla kui ma kasvan, kogun elutarkust, loen nende kohta artikleid ja vaatan nad kaader kaadri haaval läbi, siis jõuan ma ka ühel päeval selleni, et öelda, et voh millised maasikad. Selliseid filme enam ei tehta.
Aga. Ma olen näinud filme, mis juba esimese vaatamiskorraga kustumatu mälestus jätavad. Ma tean, et maailmas on olemas hea hulk filme, mida ma ei ole veel näinud. Järelikult on olemas filme, mida ma ei ole näinud, aga mis mulle kohe meeldima hakkaksid. Ma viidan niigi ebanormaalselt palju aega igast väikekodanlike toimetustega, vahepeal tahaks magada ka ja ega see blogi ka ennast ise ei pea (mitu kuud juba olen katsetanud, ei miskit), nii et kulutada aega filmile, mis mind esimesel korral ei lummanud, lootuses et teine kord läheb paremini on ettevõtmine, mille ma parimal juhul võtan kunagi pensionipõlves ette. Ning selleks ajaks olen ma raudselt selline pahur vanamehetoi, kes kunagi lolli peaga antud noorpõlvelubadusi millekski ei pea ja viidab oma aega lapselapsi põlve peal hüpitades ja kiites, et kus alles Alien ja Terminaator on filmid. Ning võibolla ka blogi 50. sünnipäeva tähistades. Napid 45 ainult veel minna.

Muide, nii igaks juhuks, internet on ju igast hulle täis. Osa sellest eelnevast jutust ei pruugi 100% tõele vastata ja Roger Ebert on väga vitaalne ja asjalik vanainimene. Kirjutab peaaegu sama hästi kui mina ja tihedamalt kui mõned korrad kuus.