Tüüpilised naised

Kuigi ma olen üks tüüpiline eesti tümikas, kes julgeb omi tundeid ainult pärast poole liitri viina sisse imemist välja näidata, teen naisele pai ja mõmisen komplimendi stiilis see kleit ei teegi su tagumikku väga paksuks, siis on hetki kui isegi mulle tundub, et võibolla tõesti ei ole väga kena naisi ainult seksobjektidena kujutada. Äkki oleks ikka pidanud Piranha 3DD ülevaates rohkem ruumi naiskarakterite motiivide avamisele pühendama, selmet tissidest pilte üles riputada.

umbes selliseid

Püüan siis nüüd oma blogi naislugejate ees kredibiliteeti taastada ja promon natuke kuueosalist seeriat Tropes vs. Women, kus üllatuslikult üldsegi mitte vinnilise näo ja rasvaste juustega feminist Anita Sarkeesian naisi lahterdab. Neid naisi, keda valdavalt meesoost lavastajad ja stsenaristid filmides ja koomiksiraamatutest kujutavad. Head lühikesed jupid, võtavad su elust vähem kui tunnikese, aeg mis muidu oleks kulunud veebilehel magnificentcreationsofnature.com

Manic Pixie Dream Girl

Anita sõnul seiklevad filmist filmi ja koomiksist koomiksisse Manic Pixie Dream Girl, Women in Refrigirator, Smurfette, Evil Demon Seductress, Mystically Pregnant ja Straw Feminist. Ning tõestab feministi kohta täitsa rahulikuks jäädes parasjagu mõistliku juttu ajades rohkete näidete näol oma teooria kehtivust.

Üks läbiv näide oli näiteks Transformerite film. Ilmselgelt ei ole mul küll mingit lootust kunagi naisõiguslaste konverentsil "Naine ei ole topis" ettekandega üles astuda, kui ma ise seda filmi vaadates kordagi ei mõelnud, et pole ühtegi naisrobotit, kes autoks muutuks, aga toriseda halba filmi vaadates selle üle, et seal pole tugevaid naiskaraktereid pole on umbes sama mõttekas tegevus, kui sorkida puupulgaga lehmakoogis ja nukrutseda, et sealt kulda ja karda ei leia. 

Evil Demon Seductress

Kõige ohtlikum see ongi, et ise ülepeakaela teemas sees olles tood näite, mis ühest küljest kinnitab teesi paikapidavust, aga teisalt võimaldab norival meesvaatajal seda näidet ekskremendiga võrrelda ja seeläbi kogu tehtud töö usaldusväärsus kahtluse alla seada. Ja siis tulla lagedale nimedega Sarah Connor, Ellen Ripley, Thelma & Louise, Katherine Hepburn (mis iganes rollis), Audrey Hepburn filmis Wait until Dark. Ning ongi tõestatud, et Anita on tegelikult ise üks Straw Feminist. Eriti kui arvesse võtta, et muuhulgas tõi ta oma väidete tõestusteks filme Cannibal Women in the Avocado Jungle of Death, Batman & Robin ja Men in Black II. 

Ainuke jama, et

a) nende tugevate naiskangelannade nimekirja koostamine võttis omajagu aega. No hea küll, ma olen seda filmiblogi juba mõned aastad pidanud, tulid suhteliselt lihtsalt. Aga pikemaks venitamine võtab küll veidi mõtisklema. Miss Marple! Barb Wire?

b) Bechdel test. Ja need filmid, mis selles testis põruvad on kõrgeaulise komitee poolt 2011 aasta parimateks hinnatud.

Nii et vastutahtsi olen sunnitud möönma, et naise jutus on iva sees. Kurat, isegi Ripley jäi kolmandas Alienis rasedaks, mis lootust siis veel tavalistel naistel on. Eriti nõme on seejuures aga see, et nüüd ei saa mõnda aega jälle normaalselt filme vaadata. Mul läks mitu kuud aega, enne kui suutsin point of no return hetkedel diivanilt üleskargamist vältida, siit tuli aga keyworde rohkem, kui Juure ja Kivirähu Eurovisiooniülekannetest.   Näiteks viimati vaadatud filmis oli üks Manic Pixie Dream Girl ja teine vist ka. Ma ei ole selles lahterdamises veel väga tugev. 

oh, see on hea lihtne, sinise nahaga tšikid on smurfettid

Nii et ühele oma lõbuks blogijale on igasugu käsiraamatute ja teooriate lugemine äärmiselt kahjulik. Raskem on pärast niisama filme vaadata/nautida, kui sa tead, et filmiteoreetilisest vaatepunktist on tegemist käkiga. Sellise käkiga, that is keeping the women down. Häbi sulle, Hollywood. Vaatan nüüd mõnda aega ainult Euroopa filme. Irreversible või Funny Games või  Revanche või Martyrs? Hmm.