10 november 2011

Imetegija / Miracle Worker (1962)

November juba poole peal ja kaubanduskeskused veel ei säragi jõulutuledes. Mis toimub, seltsimehed poodnikud? Ehk on asi selles, et jõuluvana kingikoti sobivaivad asjad on Jaapanis kiiritada saanud või Tais veel alla jäänud. Pole hullu, siit tulen mina ja pakun välja toote, mida iga filmisõbra sõber filmisõbrale kinkida võib.

1001 stseeni filmidest mida elu jooksul peab nägema.

Mõelge millised võimalused. Ei ole vaja, et terve film oleks kunstiliselt kõrgel tasemel, piisab kui seal esineb paariminutiline lõik, mis vaatajal varbaküüned sädemeid pilduma suudab panna. Filmisõber ei pea OMG momendi nägemiseks tervet Troll 2. läbi istuma, Undefeatable-st pärit kõigi aegade parima kaklusstseeni™ saab ära vaadata lõunapausi ajal, Mega Shark vs Giant Octopuse hai vs lennuk stseen on gif-ina olemas.
Tõsi, pühendunud filmisõber vaatab need filmid kenasti täispikkuses ära ja kirtsutab ehk vähegi nina selle peale, et saia seest noaotsaga rosinaid välja kougitakse. Aga oleks ju kahju, kui mitte nii pühendunud kinokunstihuviline vaid selle pärast heast asjast ilma jääb, et linateose imdb hinne jääb kuhugi halli tsooni, ei jubedalt hea ega ka hiilgavalt halb.
Pealegi, kogenud filmisõber teab, et kui juba kontekstist välja võetud stseen alalõua vastu põrandat põrutab, siis filmis mõjub ta veelgi vingemalt.
Nii et kirjapressid mürisema. Idee eest vaid tühised 25% puhastuludest minu kontole kanda.

Nii, aga nüüd filmist, mis nimetatud idee sellise jõuga idanema pani, et sellest potentsiaalne äriplaan pungus.
Miracle Worker on film Helen Kellerist ja Anne Sullivanist. Võimsate osatäitjatega vägev film. Ei plahvata siin pommid, ega põrku kiired autod. Lihtsalt ühe naise meeletu tahe murda läbi millestki, mille ees mina käed allaandmise märgiks üles tõstaksin. Teha pimedale ja kurdile tüdrukule selgeks, et hulk erinevaid käemärke kindlas järjestuses tähendavad seda voolavat ollust millega nägu pestakse. Pimedaga saad sa rääkida, kurt näeb, aga kurt ja pime?



Nii et see stseen, kus noor Helen asjade ja nimetuste vahelise seose ära loob, on kui paisu tagant pääsenud tulvavesi, mis ka vaataja kaasa tõmbab. Ma usun, et see lõik töötab ka kontekstiväliselt ja ma olen täiesti kindel, et see on raudselt üks 1001 stseenist, mida elu jooksul peab nägema, aga filmis sees olles laksavad emotsioonid veel eriti võimsalt üle pea kokku. Ja seda heas mõttes, väga raske on endale edaspidi millegi kohta "ma ei suuda" öelda.

3 comments:

Anonüümne ütles ...

pärnu teater Endla repertuaaris on etendus "imetegija". See film on ka näidendi stsenaariumi põhjal tehtud. Lavastuses "imetegija" kõike stseene pole, ühesõnaga on kärbitud, aga mis kõige lahedam, see tohutu lauaõpetamisestseen on ehtsalt laval, täies hiilguses. kui filmis on montaažiga palju ära tehtud, siis laval on kõik mängu pandud.
soovitan soojalt. käisin vaatamas, sain ühe viimaste aastate parima teatrielamuse. Olen muidu NO99 suur fänn, aga see lavastus ja näitlejate mäng lõi pahviks.

siidiliblikas ütles ...

Tore lugeda, et meeldis, kuna hankisin ka hiljuti selle etenduse piletid. Tartus siis 28. novembril 19.00 Vanemuise suures majas.

kliimaseadmetest ütles ...

Äärmiselt mõtlemapanev!