Mehiste meeste tagasitulek / Hercules Returns(1993)

Kaks kinoentusiasti võtavad ühe naise ka kampa ja püüavad aastaid suletud olnud kinoteatrit uuele elule äratada. Linnakese suurima kino omanik ei saa sellise arenguga loomulikult mitte leppida ja haub välja kavala plaani, kuidas konkurentidele paras kaigas kodaratesse susata.* Avafilmiks valitud Ercole, Sansone, maciste e Ursus gli invincibli (1964) on nimelt, nagu nimigi viitab, itaaliakeelne ning ilma ingliskeelse dubleeringuta seda kohale saabunud massile kuidagi näidata ei saa. Dubleeringule ongi aga kuri mogul käpa peale pannud ja tore algatus on justkui eos hääbuma määratud. Aga, nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui dubleeringut ei ole, tuleb see teha. Jooksvalt. Sünkroonis. Enamus geniaalseid asju just nii lihtsad ongi.Nagu hilisem uurimustöö paljastas, on selle austraalia filmi näol tegemist mugandatud live-showga. Des Mangan ja Sally Patience sõitsid linnast linna, kaasas kas Ercole... või mõni muu väärtfilm, panid selle mängima, ise istusid mikrofonid käes tagumises reas ja lugesid teksti peale. Ühel etendusel juhtus kohal olema ärimees, kellele show meeldis, vaba raha oli ka ja nii see film sündiski.
Oluline vahe ja kindel pluss, MST3K seltskonnaga võrdluses läheb austraallastele kirja selle eest, et nemad räägivad kogu filmi aja ja püüdsid, suuresti õnnestunult, mingit narratiivi jälgida. See lugu ei olnud küll kuskilt otsast loogiline, aga ikkagi enamvähem sidus. MST3K, vähemalt niipalju kui mina neid näinud olen, teeb häält siis, kui ekraanil toimub midagi sellist, mis neis mingi reaktsiooni esile kutsub. Kuna üks märkimisväärselt halb film vaatajas päris tihti igasugu reaktsioone esile kutsub, siis mölisevad nad küll tõesti samuti praktiliselt kogu aeg, aga üldjoontes see jääbki mölaks. Küll parasjagu naljakaks, kui vaataja vastavas tujus on, aga kuidagi sihituks.
Austraallastel oli aga usutav raamistik ja siht silme ees.Huumori tase oli küll mõnevõrra kõikuv ja vaevalt, et igaühte naerma ajav, aga kes eales on üht filmi sellepärast vaatama asunud, et keegi selle uskumatult halvaks on kiitnud, siis Hercules Returns on suhteliselt kindla peale minek. Väga täpselt ei uurinud, aga tundus et vähemalt kaasvaatajatel, Metsavanal Ja Xipel, oli mõne koha peal pisar silmas. Naerupisar. Ning komöödiat, mis sedasi naerma suudab ajada, saab ainult ühteviisi hinnata.

*Kujutage ette, kui lahe oleks kuskilt uudistest lugeda, kuidas Athena pidi mõne prantsuse väärtfilmi linastuse ära jätma, sest heliriba läks kuskile kaotsi ja loo lõpus Cinamoni pressiesindaja kommentaari andmisest keeldub.

Homme algab...

No nii, kõik väikesed ja suured filmisõbrad. Käed juba värisevad erutusest? Pidupäeva riided ja kriuksuga kingad välja otsitud? Pass ostetud ja ajakava paigas?
Tugevamatel on võimalus nende kolme päeva jooksul 13 filmi ära vaadata, isiklikus plaanis on hetkel 12 linateost. Alateadlik Julmus, Jõuk, Saatana Maja, Võigas Surm on kavast kindlalt väljas. Karate-Robo Zagorbar võistleb aga Hatchet 2-ga . Tuleb ilmselt kulli-kirja visata. Ülejäänud filmid, kui vähegi jõudu on ja mingid kõrvalised asjaolud segama ei hakka, saavad vaadatud ja hiljem siis ka ära märgitud. Erinevalt poolt on promotud erinevaid filme, kes ootab eriliselt Pumppüssiga Parmu, kes Tõotatud Maad, tänases Postimehes räägiti Norra Ninjast ja Trollikütist. Lisan siis siia veel omaltpoolt ka Teispool Musta Vikerkaart ja Katekismusekataklüsmi. Valikut igale maitsele.Sel nädalal on infot tilkunud ka Tartus toimuva jätkufestivali kohta. Teisipäeval ja kolmapäeval (3. ja 4. mail siis) on ka Athenas võimalus koledaid filme vaadata. Mõlemal õhtul kaks filmi kavas ja erilise rosinana film, mida Haapsalus ei näidatagi. Nishimura Helldriver. Tuleb ilmselt kohal olla. Loodetavasti siis ei veeta lavale ja ei panda kasvavale noorsoole loengut pidama.

Flash Gordon (1980)

Iga küsimuse vastuse mõtlemiseks on kaks sekundit aega. Mis on maailma naljakaim film? Kes on maailma halvim näitleja? Kes on maailma seksikaim näitlejanna? Kes on maailma huvitavaim lavastaja? Kes peab maailma parimat filmiblogi? Kes on maailma vingeim produtsent?
Kas just kahe sekundiga, aga siiski suhteliselt kiiresti suudaks ilmselt mingi vastuse enamikule küsimustele välja purtsatada, ehk vaid vingeima produtsendi nimetamine võttis vähe kokutama.
Tegelikult on mul lausa selline aimdus, et isegi suvalise produtsendi nimetamine võtab pisut kokutama. Sellise, kes tõesti põhikohaga produtsent on. Mitte sellise, kes oma ego rahuldamiseks on kirjutanud stsenaariumi, ise mängib peaosa, loomulikult istub ka lavastajatoolil ja on siis ka oma isikliku papi mängu pannud.
Üheltpoolt võib ju muidugi mõelda, et mis sest produtsendist ikka. Näitlejad mängivad, lavastaja lavastab, tema annab ju ainult raha. Aga vähemalt minu jaoks on Dino De Laurentiis täpselt samasugune kvaliteedimärk nagu Terry Gilliam või Katherine Hepburn. Barbarellas oli ju ka Jane Fonda, Diaboliku lavastaja oli Mario Bava, Conanites mängis Arnold, Army of Darknessis Bruce Campbell, aga mina küll ei julgeks selle peale kihla vedada, et näituseks Jerry Blockbusteri rahadega filmitult oleks nad sama märkimisväärsed välja kukkunud.
Nii et, kui ma enne vaatama asumist teadsin Flash Gordoni kohta, et tegemist on ühe halva 1980. ulmefilmiga, millele Queen on muusika teinud, siis algustiitrite ajal vilksatanud DDL nimi andis kindlustunde, et suure tõenäosusega pakutakse üht säravalt halba 1980. ulmefilmi, millele Queen on muusika teinud.Ning täpselt nii ka läks. Planeet Mongol elab kogu universumi valitseja Ming the Merciless, kellel kammerteenriks on Darth Vader ja kelle suurimaks mureks on litsakas tütar, nii et mees maandab omi pingeid suvalistele planeetidele loodusõnnetusi kaela manades. Õnnetu juhuse läbi valib ta oma järjekordseks mängukanniks aga planeet Maa, kus elab hulluvõitu teadlane, kes on oma kodus kosmoselaeva valmis nokitsenud, mille pardale ta ülikavala nükkega meie kangelase ja tolle potentsiaalse silmarõõmu meelitab. Täiesti juhuslikult saabki laev ilmaruumis just täpselt planeet Mongole pihta ja Flash Gordon peab mängu panema kõik oma oskused, et Mingile koht kätte näidata, oma tulevastele laste ema välja valida ja lindmehele vaprust õpetada.
Peaaegu nagu Barbarella. Aga mitte päris. Ei oskagi päris täpselt näppu peale panna, kus ja mis vajaka jäi, sest no mõelge nüüd ise. Queen teeb mussooni, Ornella Muti, Brian Blessed ja Timothy Dalton näitlevad, Flash Grodon tacklib terve keiserliku ihukaitseväe, valusalt lõikav dialoog, auklik stsenaarium, kõik oleks nagu olemas. Ainult uuristavaid usse ei näidatud. Ilmselt siis see ongi. Oleks uuristavad ussid ka Ornella Mutist üle käinud paneks 10/10. Aga praegu jäi kuidagi poolde vinna.

teeme ka täna midagi vä?
passige nüüd peale, kohe tulevad uuristavad ussid.

kes, kurat, jättis purgile kaane peale panemata? ussidest on nüüd ainult mälestus.

Vallatu tüvirakk / Andromeda Strain(1971)

Kui juba klassikaliste ulmefilmide kallal torkimiseks läks. Andromeda Strain on nagu Dr. House kohtub CSI-ga. Mis automaatselt ei tähenda midagi halba. Pigem just vastupidi. See hetk, kui mehel randmest punast liiva nirisema hakkas olin ma täiesti kindel, et siit tuleb üks igavesti hea film. Maaväline eluvorm, mis muudab vere liivaks. Superlahe idee.
Kahjuks leiti aga siis, et vaataja on sellega taskus ja superlahedate ideede asemel hakati uskumatu põhjalikkusega näitama desinfitseerimisprotsesse, robotkäte osavust purgikaante eemaldamisel ja väikeloomade koolemist. Stiilis, et vaadake kui vinged asjad meil siin on ja vaadake nüüd mida põnevat selle masinaga saab teha ja kui te veel seda masinat näeksite, mis meil teises toas on. Masin mis teeb bing.
Mis aga tähendas, et enamus aega oli igav. Ja kõik väikesed ebakõlad, mis silma jäid ja muudes oludes ka kohe unustatud oleks, jäid häirima. Kas Dr. Ruth nägi tõesti esimest korda oma karjääri jooksul plinkivaid tulukesi? Kas sidesüsteemid trükkisid aga paberit välja, aga kuna kelluke polnud tilisenud, siis ei viitsinud keegi neid lugeda? Mis mõte oli kogu sellel desinfitseerimisprotseduuril, kui alumist tasandit eraldas esimesest tegelikult vaid kolm ust ja kui laserid isegi koperdavale inimesele pihta ei saanud, siis mis lootust neil vilka närilisega olnud oleks? Ning kõige suurem ämber. Mis mõte on terminalidel, millele ohu korral ligi ei pääse? Oht on küll isoleeritud, aga kuna ainus võti on samuti isoleeritud piirkonda, kus ühtegi terminali ei ole, siis lendab kogu kompleks ikkagi õhku. Mõistlik.Ning nii lubavalt alanud film vajuski ära pikaksvenitatud telesarja osaks, mille algus oli põnev, mille lõpus toimus heureka moment ja nende kahe sündmuse vahel näidati toonast tipptehnoloogiat.

see muhe stseen oli ka suhteliselt filmi alguses. kui teistest akendest kiigati sisse ühekaupa, siis selle ümber tõugeldi kahekesi.

Kolm meest laevas / Солярис(1972)

Tarkovskiga ei möliseta. Üldiselt. Mõjub blogi usaldusväärsusele halvasti. Halvimal juhul tuleb üldse uut hobi hakata otsima.
Nii et kui te nüüd arvate, et ma Solarise kohta midagi halvasti kavatsen ütelda, siis otsige lolli. Miks ma peaksin? Ükski film, mis pea kolm tundi kestab ja vaatajat selle ajaga unele ei suiguta, on ju automaatselt hea film. See, et pool tunnikest lühemana oleks tegemist veelgi parema filmiga, on praegu mitteoluline. Mitu Cannes'i festivali žüriipreemiat mul ette näidata on, et siin kobiseda julgen. Kui ikka mees tahab voolavat vett näidata, siis las ta näitab. See, et mina maalikunstist midagi ei jaga, ei tähenda, et stseen intelligentsemat vaatajat ei kõneta. Kiirteel vurisevad autod tähendasid ka raudselt midagi ülimalt olulist.Enamus aega töötab selline vaikne kulgemine aga tõesti filmi kasuks. Selleks ajaks, kui esimest korda Harit näitas oli, olid närvid juba parasjagu üles ärritatud. Vilksatav kõrv siin, pisike kääbus seal, lehviv kleidisaba nurga taha kadumas. Pagana kõhe oli. Kogu aeg ootasid, et nüüd midagi juhtub. Kellegi sisikonnast hüppab tulnukas välja või hakkab kehaõõnsustest musta vedeliku nirisema. Raamatut olen küll lugenud, aga üldiselt on ju filmides kombeks, et kui pinget parasjagu pikalt kasvatatud on, siis ühel hetkel tuleb see kuidagi vägivaldsel moel maha laadida.Tarkovski lasi aga pingel lihtsalt niisama maha kerida, nii et kui ühelt hetkel tõesti selle vägivaldse mahalaadimiseni jõuti, oli tegemist küll üksjagu mõjuva stseeniga, aga ma juurdlesin veel selle üle, et mis kurat selle maali peal siis nüüd olulist oli, mida mulle selle eelneva stseeniga öelda taheti. Iga film, mis niimoodi vaataja ree pealt ära pudistab on aga ju automaatselt halb film.
Blogi ma võin kirjutada sedasi, et lugeja mõne koha peal juhmi näoga tekstist mõttepoega taga ajab. Filmist, mis mõeldud vähe suuremale vaatajaskonnale kui oma pere, tahaks ennast ilma abimaterjalideta läbi närida. Tahaks, et kui kogemata kombel filmi esimesel veerandil silmi satun pilgutama, ei jääks ainus vihje lõpu lahti mõtestamiseks nägemata. Mitte et lõpp ka seda vihjet teades oluliselt selgemaks muutuks.Nii et kiidan näitlejatöid. Natalja, Donatas ja meie oma Jüri Järvet olid kõik tublid. Kiidan seda osa, mis sellist magusat kõhedustunnet tekitas. Ning jään kahtlevale seisukohale, kas neid kunstiliselt kõrge väärtusega stseene oli ikka niipalju vaja filmi sisse pikkida.

on vaja. on.

Nässus neljapäev / Thursday(1998)

Film algas äärmiselt hästi, Mickey ja Mallory laadis hästi. Aaron Eckhart vaoshoituma Mickeyna ja Paulina Porizkova litsakama Malloryna. Aga stseen lõppes ära, tegevus hüppas öisest bensiinijaamast lapsendamisest unistava sojapiima tarbiva keskklassi perekonna majja ja nii kõrget taset enam saavutada ei suutnud.Oma kuritegeliku mineviku eest pagenud Casey vanad patud/sõbrad jõuavad talle ikkagi järele ja elusast peast päikeseloojanguni vastu pidamine muutub iga hetkega vähetõenäolisemaks. Uusi värvikaid tegelasi hakkab tema ukse taga kobistama järjest tihedamalt ja Casey Kolgata tee muudkui venib ja venib pikemaks.
Põhiline asi mida filmile ette heita on nende värvikate tegelaste suhtes üles näidatud hoolimatus. Toodi tegelane kohale, lasi tal natuke asjatada ja lükati siis kõrvale, et järgmisele ruumi teha. Näiteks Aaron Eckharti kasutati tegevuse käimalükkajana ja siis veel paaris üksikus episoodis. Raiskamine. Elektrisaega Billy Hill sai nii kiiresti litaka kirja, et ei jõudnud ohutustehnika manuaaliga poole pealegi.No ja siis veel lisaks minu isiklik ettekujutus seksikusest. Latekskleit seda ei ole. See Dallas, kes filmi keskel tegutses ei näinud enam välja kui veidi litsakam Mallory, ta nägi lihtsalt litsakas välja.
Nii et üldises plaanis, päris normaalne põnevik, aga mitte nii hiilgav, et ma seda pubis õlut libistades kõrvalistujale soovitama tõttaksin. Muide, sellise end järjest enam pahandustevõrku mässiva mehe loo on James Hadley Chase pannud kirja oma raamatus Tiigril Sabast (Tiger by the Tail). Raamat oli väga hea ja kiire uurimistöö paljastas, et 57. aastal on sellest ka film vändatud.

päris pädev viimane soov

Bono poolvend

Eelsoojendus ehk räme promo Hõffi ülistuseks

'teagi nüüd, kas olen mina lihtsalt kannatamatu või tilgub infot selleaastase Hõffi kohta tõesti aeglasemalt kui varasematel aastatel. Festivalini pole enam kolme nädalatki, aga korraldajad kavatsevad ajakava teada andmisega veel mõnda aega venitada, facebookis on 18. kuupäev maha hõigatud.

Vähemalt anti laiemale avalikkusele eile teada teine suurem ports filme, mis Haapsalus näitamisele tulevad. Ja kui treilerite põhjal otsustada, siis paistab üks igavesti vinge üritus tulevat. Mitte et keegi selles enne kahelnud oleks. Kogenud hõffisõbrad otsisid juba märtsis Haapsalu linna kodulehelt vihjeid, kunas tuleb tee Läänemaale rataste alla võtta. Broneerisid magamiskohti juba siis, kui hoff.ee lehel vaid majutuskohtade kohta infot jagatigi.

Sest kevadises Haapsalus on kohal kõik sõbrad tuttavad, kes terve aasta on kibelenud, et saaks aga jälle pimedas kinosaalis silmi pungitada, lossimüüride vahel õlut libistada, rannal väikest kevadist grilli korraldada, kohalikus pubis kohalikele noortele punkliikumise ajaloost hambasse puhuda ja magamiskohas toanaabri kuklast hambapastajälgi otsida.

Käivad küll mingid ümbernurgajutud ka sellest, et sel aastal ka Tõff toimuma saab, seda siis vist vähe suuremas mahus, kui eelmisel aastal, aga no mis festival see ka on, kui pärast filmi lõppu koju koti peale kobid. Pealegi Athena paneb Emajõe voogudele vabalt veel aastaid vastu, aga meri võib Haapsalu neelata kiiremini, kui jõuad "Õudus- ja fantaasiafilmide festival" öelda. Aga no Valga ja Võru inimestel, kel tõesti tervis Haapsallu reisida ei luba, tasub siis Athena Kino lehel silm peal hoida, kuigi nemad on informatsiooni jagamisega veelgi kitsimad.