Eesti Film ja Punane Elavhõbe (2010)

Uskumatu lugu. Ei suutnud oma süütuid vasikasilmi uskuda ega oma blondis peakeses sellisele ketserlikule mõttele kohta leida. 20 aastat oma riiki ja endiselt leidub meie hulgas element, kes ETV-d ei vaata, Eesti Filmi ei austa, Vabadussamba juurde lilli ei vii, Kalevipoja kuju fondi annetanud pole ja Ansipit ei usu.
Kõige koledam oli aga see, kui muidu igatepidi viks ja viisakas ning äärmiselt laia silmaringiga dotsent Broz Tito kõigi märkide kohaselt täiesti tõsimeeli küsis, et MIKS ta peaks üht järjekordset Eesti Filmi vaatama? Niivõrd kohatuna tundus see pärimine, et hoobilt ei osanudki midagi mõistliku vastuseks kosta, kuid öösel poolunes voodis väherdes ilmutas end Püha kolmainsus, Ruus, Lokk ja Õunpuu ning panid mulle südamele, et ma eksinud lambukese tagasi õigele teele juhiks.

Siit nad siis tulevad. 5 põhjust, miks vaadata Eesti Filmi.

a) Eesti Film on õpetlik. Kust mujalt saaks eestlane teada parima koha küüslaugu kasvatamiseks (Head Käed)? Kuidas muidu oskaks meeleheitel koduperenaised oma ihasid rahuldada (Somnambuul)? Kas oskaks keegi veel paremini selgitada suvalises kohas urineerimisega kaasnevaid ohtusid (Nimed Marmortahvlil)? Kes teine õpetaks koolis vajalike ellujäämisnippe (Klass)?


b) Eesti Film on seksikas. Mirtel Pohla käib alasti ujumas (Jan Uuspõld läheb Tartusse). Carmen Kass hiilib pesuväel mööda korterit ringi (Täna öösel me ei maga). Hele Kõre kehastub anatoomiaõpikuks (Mina olin siin). Viire Valdma ja Liina Tennossaar osalevad grupiseksis (Sügisball).

c) Eesti Film räägib tõsistel teemadel. Maapiirkondades on regionaalministri tegemata töö pärast elu välja suremas ning ainult välisinvesteeringud hoiavad kõige hullema ära (Vanad ja Kobedad saavad jalad alla). Eesti poliitikud on kõlbeliselt laostunud ning nende korraldatud kostümeeritud orgiad kannatavad vabalt võrdlust Caligula ja Nero parimate päevade saavutustega (Stiilipidu). Ühiskonna sallimatus seksuaalvähemuste suhtes, agalmatofiilik Tädi Ruth julges vaid pimeduse kattevarjus oma tõelist mina välja näidata (Kohtumine Tundmatuga).

d) Eesti Film on roheline. Propageerib kitsepiima (Lammas all paremas nurgas). Väitleb sigade vabapidamise kasulikkuse teemal (Sigade Revolutsioon). Otsib taigas elus mõtet (Karu süda). Tõestab, et lisaks vähjadele ja ebapärlikarpidele elavad Eestimaa ülipuhastes jõgedes ka kuldkalad (Ristumine Peateega).


e) Eesti Film maksab Mait Malmsteni kodulaenu. Mait Malmsten on professionaalne spioon, kes kogemata kombel valel ajal vales kohas pardivilet puhuma satub(Agent Sinikael). Mait Malmsten on hullumeelne pommimees, kes vabal ajal Vello Orumetsa laule joriseb (Kuldrannake). Mait Malmsten on patukahetsusretkel pereisa, kelle peopessa on nuga kinni jäänud (Nuga). Mait Malmsten käib Venemaal Püha Graali otsimas (Punane Elavhõbe).

Punase Elavhõbeda kohta lisaks ka veel paar märkust. Tegemist on lausa nii vinge filmiga, mis neile kõigile viiel punktile kenasti vastab. Vaataja saab teada, et Punane Elavhõbe on väljamõeldis, millega lihtsameelsete käest raha välja petetakse. Alasti kisub ennast Inga Salurand. Linnugripi ja/või seagripi epideemia oht pole sugugi möödas, eriti kui reisida Venemaa avarustes. Rohelise poole pealt kaunid loodusvaated Venemaa avarustest ja hobused keda piitsaga pekstakse.
Kui tegemist ei oleks Eesti Filmiga siis ma võibolla mainiks ära tegelaskujud, mis on nii üheplaanilised, et isegi 3D prillidest poleks abi miskit ning juhiks tähelepanu sellele, et lugu mis kulgeb punktist A punkti B kui joonlauaga tõmmatult ei klapi põnevusfilmile teps mitte.

Nii et vudinal nüüd kõik kinno või videolaenutusse. Kaua te neid Ameerika täissöönud kapitaliste nuumate? Eesti Film ootab.
Pealegi, miski ei liida inimesi rohkem, kui ühiselt läbielatud kannatus. Selja veriseks piitsutamine jäägu ekstremistidele, jutti vaadatud Agent Sinikael, Täna öösel me ei maga ja Karu süda on palju rafineeritum meetod.

Kormoranid (2011)

Minu jaoks ei ole "Helter Skelter" see laul ja "Suicide Solution" ei kõla verd tarretama panevalt, aga Kormoranid on nüüd raudselt see film. Hommikul laua taga kohvi juues ja tasakesi Postimeest sirvides pani ikka paraja paugu, kui kultuurileheküljel Enn Klooreni pilti nägin ja järelehüüet lugesin. Kellelgi, kuskil peab ikka kuradi veider huumorimeel olema.
Järgnev mõttearendus on nõrganärvilistele mittesoovitav ja ei pretendeeri absoluutselt tõele.
Mõelge aga siinkohal, kui see ei olnudki kokkusattumus. Kui Tolgi ja Maimiku niigi eepiline promokampaania pidigi sedasi kulmineeruma. Kormoranid ehk ajurabandusse surnud Enn Klooren mängib ajurabandusse surevat Beni. See peaks ju masse kinno meelitama nagu murdu. No ja Tolgi ja Maimiku huumorimeele kohta kuradi veider öelda, ei ole ju ka liialdamine?
Eksirännakult poolearulise ajupoolkera juurest tagasi.
Eepilise promokampaania juttu ma tegelikult mõtlesin täiesti tõsiselt. Kormoranid on ses osas sama kõva film kui Avatar. Filmina ei midagi hiilgavat, aga ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei taha seda filmi näha. Materjali mida promoda on ka muidugi kõvasti. Mikko Fritze ei taha Elina Pähklimäega "seksida". Sven Sester tahab Jüri Vlassoviga "materjale uurida". Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis ei taha pepusid vastu "kõlarit" suruda. Nõia-Ints "naelutab" seina. Võibolla need ei olegi pealkirjad erinevaist portaalidest, aga umbes sarnaseid "artikleid" ilmus neis küll. Ja mitte vähe. Mis paratamatult viis selleni, et mina isiklikult ootasin üht Jan Uuspõld läheb Tartusse tüüpi filmi. Mille vastu mul mitte midagi olnud poleks, hea film oli.Kormoranid oli oma huumori osas aga enamus aega oluliselt leebem ja tasasem. Film mehest kes ei taha sugugi suureks saada ja kellele keegi ära ei suuda öelda. Positiivse poole peale suurepärane muusikataust ja naljad, mis ajasid muigama. Sellised muhedad Lammas all paremas nurgas tüüpi naljad. Film vanadest rokipeerudest aga muidugi sellist läbivat leebust endale lubada ei saanud, ning seetõttu tuli vaatajale ka midagi vürtsikamat pakkuda. Kahjuks oli see vürtsikam enamasti labane ja mitte mingi otsa pealt naljakas. Arbuusi koinimine oli lausa oigama ajavalt valus stseen, kari peeretavaid koeri ei pääse sinna lähedalegi.Mis mind aga kõige rohkem häiris ja filmile enim miinuspunkt teenis, oli staaride ja staarikeste suhtarv minuti kohta, mis ületas mängeldes Tantsud Laipade ja Laulud Kurtidega saadete vastavat näitajat. Enamik neist tundus olevat filmis ainult selleks, et saaks mõnda meelelahutusportaali intrigeeriva sisuga artikli kirjutada. Sama hästi oleks võinud korraldada loterii, mille eest teenitud rahaga oleks saanud selle film vändata ja mille auhindadeks osatäitmised filmis.
Normaalne film, mis olnuks parem, kui oleks suudetud naljategemisega piiri pidada ja kõrvalosatäitjatele mingit mõistliku tegevust leiutada.

Lisztomania(1975)

Kui ei teaks, pakuks suht veendunult et Lisztomania on Russ Meyery lavastatud. Tisse oli ainult vähevõitu, aga või no temagi igakord jõuab. Mulle lõi igastahes Up! silme ette. Aga ei ole, Ken Russelli film hoopis.
Üksjagu võimekas pianist Franc Lizst hullutab rahvast siin ja sealpool Doonaud. Noor ja hakkamist täis helilooja Richard Wagner püüab tema kuulsusesärast kasu lõigata ja põimib pisikese fragmendi ühest Lizti loost enda töösse. Sellele (vale)faktikesele tuginedes ehitab Ken filmi konflikti üles, kõik muu seal ümber on aga juba tema isikliku fantaasia vili.Mis tähendab, et tegemist on parajalt pöörase ja mitte kõige loogilisema filmiga. Aga igasugu põnevaid ideid ja kaadreid tihkelt täis. Beatlemania vaimust kantud avastseenist väga silmatorkava sümboli mahakaksamiseni. Chaplini väikese hulkuri stseenist kitarriga surma sülgava platvormsaabastes Adolfini. Ehk siis täpselt sama seis mis Tommyga, visuaalselt väga lahe ja meeldejääv, aga sisu nii ja naa, pigem naa.Õnneks või kahjuks tundubki, et Devils oli erand ja Russell toona lihtsalt veel ei julenud Pegasust väga lendu lasta. Savage Messiah on ka üks mehe varajastest katsetustest ja lisaks mängib seal Helen Mirren. Ehk on seal lootust, et kõrge kaarega fantaasialennu käigus ka põnev ja kaasahaarav lugu räägitakse.
Mis aga mingil juhul ei tähenda,et ma kavatseksin mõnd Keni muusikabiograafiat nähes pea põlglikult kõrvale keerata. Silmailu ka ikka maksab midagi.

Ootamatult / Suddenly, Last Summer(1959)

Vähe sellest, et vanasti rohi rohelisem ja taevas sinisem oli, aga mõelge korraks milliste suurepäraste postritega üks puberteedik enda toa seinu sai katta. Audrey Hepburn, Gina Lollobrigida, Sophia Loren, Jane Fonda ning Elizabeth Taylor, kui mõne näitega piirduda. Kes meil täna on? Scarlett Johansson. Ning veel enne, kui mõni anonüümik tuleb siia kommentaariumisse kellegist Transformerite staarikesest jahuma, paluks tähelepanu pöörata faktile, et lisaks apetiitsele välimusele on eelpool nimetatud naised ka enam kui pädevad näitlejad.
Just seetõttu lugesin kurbusega teadet Elizabeth Taylori surmast ja isikliku väikese austusavaldusena sättisin end Suddenly, Last Summerit vaatama.Ning sain rohkem kui oodata oskasin. Tenesse Williamsi näidendil põhinevas linateoses lööb nimelt Elizabethi kõrval kaasa ka keegi Katharine Hepburn. Mis tähendab täpselt seda, mida oletada võibki. Kõik ülejäänud osalised on lihtsalt taustamaterjaliks, tegelasteks, kelle küsimised ja mõtteavaldused kahel suurel särada lasevad. Katharine oma tuttaval jõulisel ja Elizabeth veidi hillitsetumal viisil.
Lugu ise on aastatega oma šokiväärtuses kahjuks kaotanud. Oma poega narruseni armastanud ema laseb oma õetütre hullumajja pista, sest peab tema versiooni poja surmast poolearulise lalinaks. Vähemalt püüab end selles veenda. Ning kui satub lugema uuest revolutsioonilisest ravimeetodist, lobotoomiast, püüab üht noort kirurgi veenda neiu peal seda operatsiooni katsetama.Tekst on muidugi teatritükil põhinevale filmile kohaselt terav ja laseb peategelastel end suurteks mängida, aga kuna tükikese ajust välja lõikamine on ravimeetodina oma aktuaalsuse kaotanud ning ka hiljem sisse toodud toonased kuumad teemad põhjalikult maha jahtunud, siis päris nii võimast elamust, kui Cat on Hot Tin Roof ja Who's Afraid of Virginia Woolf? siit ei tulnud, kuid kui võrrelda näiteks Kuninga Kõnega, siis oli Suddenly, Last Summeris tõeliselt vingeid näitlejatöid täpselt poole rohkem.

Kkkkkkuninga kkkkkõne / King's Speech(2010)

Kavatsen jälle piredat vanainimest kehastada ja enamusele vastu vaielda. King's Speech ei ole 2010. aasta parim film, kohe kaugeltki mitte. Ootamatult troonile saanud kokutava kuninga lugu on lihtsalt igav. Korralik, sirgjooneline ja kuiv. Umbes nagu 53 aastane vanatüdruk reede õhtul kohaliku pubi ees endale nokastanud meremeeste vahelt teed tehes. Intriig on õhus, aga tegelikult teavad ikkagi kõik, et midagi ei juhtu, kassid saavad õigel ajal toidetud ja kuningas peab oma kõne ära.

tüüpiline inglise abielupaar, poenimekiri käes
-kle, kas munad said ikka kirja?
-kkkkkkkrt sa minu kkkkkkäest kkkküsid, ise kkkkkkäisid kkkkkülmkapi juures vaatamas

Colin Firth oli muidugi märkimisväärselt hea. Ma usun, et mitmedki sarimõrtsukad on oma kongist elektritoolile läinud muretuma ilmega näol kui Colinil mikrofonile lähenedes. Aga seda on ju suurepärase filmi jaoks selgelt vähe. Lugu ei köida, kostüümid on miljon korda nähtud, Geoffrey Rush on täpselt sama ekstsentriline nagu alati ja Helena Bonham Carter on vana ja väsinud olemisega.
Täiesti keskpärane film, ühe hiilgava näitlejatööga.

Remains of the Day on ikka kõigil nähtud? Vot see oli üks igavesti hea Inglise Draama®.

Kannatuste rada / The Trials of Darryl Hunt(2006)

Deborah Sykes vägistatakse ja tapetakse. Darryl Hunt on mees, kes selle jälgi teo eest kohtu alla antakse ning süüdi mõistetakse. Väga lihtne lugu.
Ainult et mõrvarelva ei ole kusagil, kuriteopaigast ei leita midagi, mis Darryli sinna asetaks ning kõik tunnistajad räägivad suhteliselt ebamäärast juttu.
Ning Darryl on neeger ja Deborah valge naine. Selline väike detail ka veel.
Nagu pealkirjast järeldada võite, siis selle esimese protsessiga lugu siiski ei lõppe. Ning spoilerdan siis ka niipalju, et tegemist on õnneliku lõpuga filmiga. Napid 19 aastat hiljem lastakse mees välja.Ma ei mäletagi, kuna ma viimati mõnd filmi vaadates sedasi vihastanud oleks. Türi küll, kas 12 Angry Men vaatamine ei olegi siis vandekohtunikuks olemise juures kohustuslik? Kas reasonable doubt on mingi filmitööstuse ja Earl Stanly Gardneri vaimusünnitis? Persse raisk, mingi tont ütleb, et ma vist nägin seda meest sel hommikul kuskil kuriteopaiga läheduses ja ongi olemas?

Nii nagu Darryli advokaat ka ütles, ainus võimalus mees vabaks saada, on kuritegu ise ära lahendada, sest võimudel ei olnud absoluutselt mingit huvi seda lahtiseks jätta. Ning kuigi ma ei uskunud sugugi sarnase veendumusega mehe süütusesse, siis täiesti kindlalt ei olnud asitõendeid piisavalt, et mind tema süüs veenda. Aga no kui ikka riiklik süüdistaja elavalt 12-le valget karva vandekohtunikule kirjeldab kuidas üks nõgi Lõuna Valget Roosi vägistas, siis ega need asitõendid olegi väga olulised.

14 aastane narkomaanist prostituut. üks süüdistuse peatunnistajatest.

No ja see loogika, mille alusel DNA testi tulemustest mööda vaadati oli juba lausa kõrgem pilotaaž, ei Darryli ega teise kahe võimaliku kahtlusaluse sperma klappinud Deborah Sykesi tupest leituga, aga seda juhtub ju kogu aeg. See ei välista sugugi võimalust, et Darryl ikkagi Deborah vägistas ja tappis. Orgasm jäi lihtsalt saamata.
Tahaks väga loota, et meie kohtusüsteem on vähemalt selles suhtes õiglasem, et kui kohtunik mõne sellise otsuse langetab on põhjus selles, et keegi talle rasvase ümbriku on pistnud, mitte seetõttu, et libekeelne advokaat tal silmanurgast pisara on välja suutnud meelitada.

Deborah ema. Selle uskumatu filmi üks uskumatumaid stseene. Õige mõrvar on käes, oma teo üles tunnistanud ja spermaproov klapib. Aga see ei ole vabanduskõne.

Must Luik / Black Swan (2010)

Ei saa küll öelda, et Aronofsky mingi mu eriline lemmik on, aga vähemalt võib kindel olla, et film mille lavastajatoolil Darren istunud on, sind klišeedega ei löö. Ning võib täiesti osutuda, et kui veel vaatamata Reqiuem for a Dream kasvõi ligilähedaselt sama heaks osutub kui Black Swan, alustan ma järgmine kord teksti sõnadega, üks mu lemmiklavastajaid, Darren Aronofsky...Eks ta muidugi ole suht uskumatu endagi jaoks, et film noorest ambitsioonikast baleriinist, kes peab endas Musta Luige tantsimiseks vajaliku pimeda poole avastama, ühele kolossaalselt ebaromantilisele mehele meeldida sai. Üks töökaaslane arvas juba selle peale, kui ma ütlesin, et ma seda filmi vaatamata lähen, et ma nalja teen ja minu kinnituse peale, et piletidki juba ostetud, oletas et ju ma tahan lihtsalt seda treileris näidatud lesbistseeni täispikkuses suurelt ekraanilt näha. Mis on Darreni poolt äärmiselt kena tegu. See stseen filmi sisse susata. Nii on sul saalist välja tulles ja mõne tuttava mehega kokku joostes suurepärane võimalus maha sülitada, kärakas peeru lasta ja kiita, et eks ta muidu üks huinamuina oli, aga vähemalt Natalie ja Mila amelesid vähekese voodi peal.

Minu enda filmielamusele aitas muide täiesti kogemata kaasa ei keegi muu, kui Marko Reikop. Mõni päev enne kinoskäiku klõpsisin õhtul teleka ees niisama kanaleid ja sattusin Ringvaate peale, kus Marko kellegi baleriiniga juttu ajas. Teemaks Luikede järv ja parasjagu arutati just selle üle, et vahel harva tantsib ühes etenduses Musta ja Valget luike erinev neiu. Suvaline kild, mis aga filmivaatamise kohe palju põnevamaks tegi, minu jaoks oli tänu sellele kogu aeg õhus võimalus, et ka Darren oma filmiga seda rada keerab.

Darren läks aga hoopis seda rada, et lajatas visuaaliga. Natalie ja Mila voodil müramas, mmm.... No ja käras see esietendus kah. Ning kõiki väiteid, et ma seda su lahti jõllitasin, ma eitan. Igatahes, peab King's Speech ikka väga hea film olema, kui Akadeemia hallpead, selle Black Swan'ist paremaks hindasid. Eks ma varsti saan teada.