Watchmen (2009)

tagline

Who watches the Watchmen?

kogu sisu vähema hulga sõnadega väljendatult, kui neid selles lauses on

Ka superkangelased nutavad...

homoerootika

Comedian istub filmi alguses hommikumantlis diivanil ja mina küll selle peale kihla ei veaks, et tal seal all veel midagi oli.

Enne kui Night Owl kõigi lateksisõprade märja unenäo selga ajas seisis ta rõhutatult kaua seljaga kaamera poole.

Vangla iseenesest on juba määratu homoerootiline sümbol, Rorschach meelalt naeratades kääbusega koos tualetti sisenemas ainult kinnistas selle.

Sellelt pildilt suudab aga vast juba igaüks homoerootilised vihjed kokku lugeda.

laibaloendur

märkimisväärne. üks rase naine; kaks kutsut ja nende peremees; päris mitu superkangelast; paar olulist kõrvaltegelast; pool tosinat teadlast; kapatäis vietkonge, teine tänavaröövleid; persetäis ilmsüütuid vange; mõni miljon suurlinnade elanikku. peaks nibin nabin kõik olema.

kui halb see tegelikult on

mida aeg edasi seda hullem, lõpuks jõuti juba vaikselt oigamise staadiumisse.

tuleb avaldada tunnustust naiselikule intuitsioonile, see aeg kui mina algustiitrite muusikat kuulates mõnulesin teatati mulle juba, et tegemist on juraga ja et kaua see jura veel kestab. mul võttis taipamine aga pea kaks ja pool tundi aega. osa süüd veeretan küll suurepärase muusikatausta peale, aga piinlik on ikkagi.

esiteks siis: persse ma ütlen raisk kui ikka türi ma ütlen ma tahan raisk sitasele sovjetile raisk tuumapommiga otse tema türastunud ninajuure pihta raisk valada siis kurat võtaks ei tule mingi sinine emanikkuja mulle raisk ütlema et persse küll elame ikka raisk sõbralikult edasi ja türi ma ütlen raisk ärme laseme üksteisele raisk aatompommiga uut persseauku juurde raisk sest nihhujaa kui see pole raisk inimeseks olemise juures vittu ma ütlen see kõige olulisem kürb.

teiseks: sinisele pooljumalusele ei valmistanud mingit probleemi Marsile emotsema teleporteerumine ja liivast köie, redeli ja kellavärgiga apelsini valmis nokitsemine, aga maailma kõigi teadaolevate massihävitusrelvade kiisupoegadeks muutmiseks tal aega polnud.

kolmandaks: deus ex machina moment, mille üle iga ladina ameerika seep uhke oleks. He is your father!

liivast redel

parim one-liner

küllalt raske valida, enamus aega laterdati kontrollimatult.

näituseks see monoloog: I'm not a comic book villain. Do you seriously think I would explain my master stroke to you if there were even the slihtest possibility you could affect the outcome? i triggered it 35 minutes ago. kui oleks piisanud lihtsalt sellest: Muahhaaahhaahhaaaa.

lõpuks jäi aga sõelale: A live human body and a deceased human body have the same number of particles. oleks veel oma sõnade kinnituseks kellelgi selgroog ka seest tõmmatud ja ta sellega surnuks pekstud oleks lausa suurepärane...

surmaeelne one-liner

olid klassikalised: DO IT! ja Take me in. parim oli aga ühe toreda afro-ameeriklase öeldu, enne kui ta nägu üles sulas: Maybe I can give you an autograph. aga ka siin jäädi poolele teele pidama, asendage sõna give sõnaga carve ja teil on one-liner, mida võiks igasuguse häbita kasutada kes iganes.

tobe poliitiline sisu

kas just tobe, aga filmi kandvaks teljeks oli täistuuridel keerlev Külm Sõda.

uudsed viisid suremiseks

ei midagi eriti revolutsioonilist. enamik suremisi toimusid küll meeldivalt jõhkralt ja rohkelt verd eritades, aga kasutatud meetodid olid enamikus teada tuntud. ehk vaid relakaga käte otsast saagimist ja sinise pooljumaluse poolt näpuga näidatud saamist igas teises filmi ei näe.

kas lõpus tuumapommi plahvatus oli

päris seda õiget tuumaseent küll ei olnud, aga miljonid inimesed surid ja linnad olid rusudes, nii et põhimõtteliselt ma usun, et see pauk luges.

mis ma sellest filmist õppisin

vahel tasub oma naist ikka kuulata.

kui inimkond tahab ennast hävitada, siis ei ole kellelgi mingit õigust meilt seda võimalust ära võtta.

superkangelased on tegelikult tavalised inimesed oma tavaliste probleemidega, ainult et neil on veel ka supervõimed.

Rõõmsa jällenägemiseni / Мери Поппинс, до свидания(1983)

Ei ole küll väga hoolega puurinud, aga ilmsesti on hea tahtmise korral täiesti võimalik pühadeperioodil mõne kanali pealt Julie Andrewsi ja Dick van Dyke'i suhkrust ja jahust ja maasikavahust kepsutamist, tuntud ka kui Mary Poppins(1964), vaadelda. Kui selline võimalus peaks avanema, jätke kasutamata. Raskekujulise pühadejoovastuse all kannatades astusin eelmine aasta sellesse lõksu ja kulus pea tund heliseval häälel lõõritamist, enne kui taipasin, et venelased on jällegi kapitalistinärakatele koti pähe tõmmanud.

Vaatamata oma ilmselgetele vajakajäämistele on Мери Поппинс, до свидания üks väärt linateos. Vajakajäämistest siis kõigepealt. Ärge seda teist osa vaadake. Või no äärmisel juhul vaadake seni, kuni tore vanainimene julma ja ninaka nõiatari poolt puuri pistetakse. Edasi läheb väga masendavaks, kaotatud lapsepõlve ja lubamatu armastuse pärast nukrutsemiseks. Vähemalt mina, oma piiratud vene keele oskusega, sain asjadest niimoodi aru. Pealegi palju te kallil jõuluajal ikka peaks tahtma telekat vahtida. Nii et laske see teine osa täitsa olla.

Aga esimene vaadake küll. Või no kui ikka kallil jõuluajal absoluutselt telekat vaadata ei taha, siis kuulake, sest olgu siis solistiks kes iganes, minule nende nimed kahjuks midagi ei ütle, suud liigutab teiste seas aga ka meie oma Lembit Ulfsak, esmaklassilise hipi rollis, laulud on ülimalt head.

Sattusin kunagi R2 peale, kui Vaiko Eplik oma saates vene heliloojate muusikat mängis ja kui see Maksim Dunajevski viisijupp käima läks keerasin raadio kohe tükk maad kõvemaks. Ainuüksi selle laulu pärast tasub seda filmi vaadata ja ainuüksi selle ühe lauluga võetakse Mary Poppinsi olemus hiilgavalt kokku. See tilgake ülbust, mis Juliel puudu jääb on Nataljal olemas ja tänu sellele on Мери Поппинс parem kui Mary Poppins. Täiuslikum. Ideaal.

Ahjaa, selle aasta parim talveplaat tuleb samalt esitajalt, kellelt eelmisel aastal. Tegelikult see ongi see sama plaat. Mumford & Sons - Sigh No More. Kõlbab R2-le, kõlbab mulle ka. Väga hea plaat on. Kui peaks mingil absoluutselt arusaamatul põhjusel juhtuma, et Dunajevski teile ei meeldi, kuulake siis sedagi. Wham! on niigi rikas.

... aga hakkamist täis! / Amateur(1994)

(Kirja)neitsist nümfomaan võtab eeskujuliku samariitlasena kuklaga munakivisillutisega lähemalt tutvust teinud ja nüüd amneesia all kannatava mehe enda juurde elama. Nii mõneks ajaks. Vähemalt seniks, kui mehest jälle asja on. Kui aga mängu sekkuvad elupõline pornofilmide näitlejanna, näotu ülikurjam ja tema käsilased ning loomulikult ka arveametnik, kes kõlgub selletagi normaalsuse piiri peal, et keegi tema peal lambijuhtmega elektrišokiteraapia alaseid katsetusi läbi viiks, lükkab 15 aastat nunnaleiba söönud kangelanna oma lihalikud tunded veidi tahaplaanile ja asub endale kõrgemalt poolt määratud ülesannet täitma.

Ei ole ikka tükk aega näinud filmi, kus igal tegelasel on mingi oma kiiks ja kuitahes napile ekraaniajale vaatamata ei kao ükski mälust selsamal hetkel, kui kaamera neilt eemale libiseb. Põhiseltskonnale lisaks veel ka hella hingega naispolitseinik, mahajäetud hoones elutsev paarike, Odüsseiat lugev poiss pargipingil ja mõrrast kohvikupidaja. Ekraaniaega kokku vast 5 minutit, aga isikupära nii palju, et pritsis kõrvust välja.

Ei ole ammu näinud filmi, mille dialoog oleks nii terav ja sunniks kogu aja kõrvu kikitama, et mitte midagi olulist ja vähemolulist mööda ei läheks. Ühtviisi kauni keelekasutusega hiilgasid aga mõlemad. Enamik kõige tummisemast tekstist küll kahele peategelasele, nunnale ja mäluta mehele, reserveeritud, aga stsenaristi (ja lavastaja Hal Hartley) sulg oli piisavalt lobedalt jooksnud, et jagus ka kõrvalisematele asjaosalistele.

Hirmsasti oleks tahtnud filmi eeskujulikuks hinnata, kui ainult lugu ise oleks natuke põnevam ja veidi rohkem vimkasid täis olnud. Klassikaline vesiliiva süžee, rabele palju tahad, pääsu ei ole kuhugi. Oleks vaid seda ka veidi paremaks/omanäolisemaks muditud. Ehk No Such Thing?

-Do all women have hair between their legs like this?

-Yeah, I guess, most. There's a woman on page 22 who doesn't.

Mustkunstikunnid / Magicians(2007)

Kui mingi idee on kuum, siis tuleb seda lüpsta. Lihtne ja loogiline. iPad on kuum, järelikult tuleb ka teistel tootjatel oma analoogidega välja tulla. Aga rabelema hakatati alles siis, kui oli näha, et vidinale turgu on.
Filmimaailmas paistab konkurents aga lausa nii karm olevat, et juba siis kui õhus on alles võimalus, et ühe stuudio mingi film kassadest raha kokku roobitsema asub, tuleb oma versioon samal teemal hakkama panna. Aasta 1997 - Volcano vs. Dante's Peak, aasta 1998 - Armageddon vs Deep Impact, ... aasta 2006 - Illusionist vs Prestige*.Konservatiivsele Inglismaale uued ideed loomulikult nii kiiresti ei levi, nii et nende analoog jõudis kinodesse aastake hiljem. Põhiliselt siis Inglismaa enda kinodesse, ehk ka Walesi, Šotimaa ja Iirimaa kinodesse, no ja võibolla ka India ja Austraalia kinodesse**.
Minu enda koduses kinonurgas tuli film ettekandele laiskusest. Mitte minu, vaid läbi ajaloo põhjalikult dokumenteeritud laiskusest teha ühe hooaja jooksul rohkem kui kuus osa seriaali. Ameeriklased vuhivad ühe hooaja jooksul paar- kolmkümmend osa valmis, inglased teevad kuus ja viskavad siis jalad seinale***. Vaatajal, kel on aga just mõnus hakanud ei jäägi muud üle, kui kilavil silmi ringi vaadata, kust saaks ühe paugu veel, enne kui järgmine hooaeg algab****.
Filmist endast siis kah natuke. Ei olnud eriti naljakas. Põhihäda siis ilmselt jällegi selles, et formaat oli ees ja sellest väga kuskile kõrvale kalduda ei saanud/juletud. Kohati viskas õrna Peep Showd sisse, aga üldiselt lasti vabakäigul. Vanad sõbrad läksid filmi alguses tülli, neist said konkurendid, aga lõpuks lepiti ikkagi ära. Giljotiin oli filmi alguses kesksel kohal, järelikult pidi giljotiin ka filmi lõpuks kesksel kohal olema. Ülbe konkurent sai ka lõpuks oma karistuse ja armuliingi lohistati õnneliku lõpuni.Parem ikka kui mitte midagi, aga õnneks läks uus hooaeg juba käima ja rohkem selliseid poolfabrikaate enam lähemas tulevikus tarbima ei pea.

kunn nr. 1

ja kunn nr. 2

* sinna vahel lugematud koomiksifilmid, õudusmängudel põhinevad teosed, lasteraamatute adaptsioonid, Alexander & Troy, Aeon Flux & Ultraviolet ...
** loogika vedas mind alt, faktide kontrollimise käigus selgus, et film on linastunud Inglismaa, Malta ja Venemaa kinodes. Mõnel pool, näiteks Austraalias, on toimunud ametlik DVD esitlus.
*** on tõesti mõni harv erand, eriti usinad inglase koomikud saavad läbi häda ka jõuluosaga maha. No ja siis on ka Robert Lindsay.
****kui algab, reeglina on inglise koomikud ju nii laisad, et üle kahe hooaja seriaalid ei kesta. No ja siis on ka Robert Lindsay.

Leedi Gladiaator / Gladiatress(2004)

Võrdõiguslikkuse huvides, kui kedagi peaks võrdõiguslikkus huvitama, on Leedi Gladiaator film, kus naised on peaosades ja mehed ootavad seni kodus pliidi ees, kui naised kaugel maal tõsiseid naiste asju ajab (juua kaanivad ja mehi materdavad). Ning kogemata kombel ka Rooma invasiooni Albionile nurja ajavad.
Kui vahe ühe teise gladiaatorite filmiga poleks neli aastat ja tootjafirmaks oleks Asylum, oleks palju lihtsam seletada, miks selline film tehtud on. Praegu võib arvata, et kultuurkapitalist olid rahad eraldatud ja finantse ei saanud ometi kulutamata jätta. Mingit kultuurilist väärtust linateosel ei ole. Meelelahutustki pakuti küllalt napilt. Soorollide vahetamine ei ole ju mingi eriliselt uus idee ja paljalt selle najal filmi välja ei vea.Veider muidugi et sama seltskond, kes Smack the Pony (mis oli päris hea ja naljakas sari) juures tegev oli, suurde filmi nii vähe nalju suutsid välja mõelda. Oleks võinud teha ju vabalt poolteist tundi lõdvalt seotud sketše. Komöödia juures on ju kõige tähtsam, et naljakas oleks. Loo sidusus on teisejärguline. Mõelge näiteks kui laia teema Meaning of Life ette võttis ja kui põhjalikult järgnevad stseenid eelmistega seotud olid, aga naerda sai mitte vähe.Kui peaks olema aga peale selle, mitte eriti positiivse kirjutise lugemise, järel ikkagi soov filmi vaadata, siis hankige endale vene keelse dublaažiga versioon (kõlas täpselt nagu klassikaline sylvester-stallone-sharon-stone-hääl) ja vaadake seltskonnaga.

loomulikult käib ühe sellise filmi juurde ka patjadel lösutamine ja viinamarjakivide orjade pihta sülitamine

mõista, mõista. mis filmi võtteplatsilt on vasakpoolne neiu putku pannud?

Kuuti! / Doghouse(2009)

Kodustel filmiõhtutel on alatihti häda, kuidas leida filmi, mis ühtegi vaatajat teise tuppa pagema ei sunni. Eriline jama on siis, kui püüan asjale demokraatlikult läheneda ja rakendan põhimõtet üks vaataja - üks hääl. Mis välistab põhimõtteliselt kohe kõik mustvalged filmid. Kuigi näiteks Rebecca ja Young Frankenstein teenisid ka kõrgelt komisjonilt heakskiidu ära. Viigiseisu korral saan veel rakendada taktikat ausõna-see-on-hea-film, aga kui ma vähemuses satun olema, siis on puhta pekkis.
Kuuti! ma selliseks juhuks hoidsingi. No kellele siis ei meeldiks värviline õuduskomöödia, mis pealegi valminud sel aastatuhandel. Pekki läinud sõjaväeeksperimendist, mis kamba rahus ja vaikuses terve nädalavahetuse õlut kummutada plaaninud sõprade plaanid vähe vussi ajab. Sellest, et eksperiment ainult naisi puudutas ja nad nümfozombideks muutis ma loomulikult vaikisin. Kohe hakkame vaatama filmi, kus mehed kõigi käepäraste vahenditega kõiki ettejuhtuvaid naisi tapma hakkavad. Tundub kuidagi seksistlik.Kes on näinud Severance, siis Kuuti! on veidi vähem verisem ja veidi rohkem huumori peale üles ehitatud. Tehakse isegi selline klassikaline võte, nagu mehed naisteriietes ära. Igaühe enda otsustada jääb, kas see on naljakas või mitte. Ega tegelikult väga ei olnud. Küllalt tüütu vaatamine hoopistükkis. Peidetakse end ühes kohas ja joostakse teise. Vahepeal saab keegi ka surma. Nähtud, tehtud. Ilmselt said tegijad isegi sellest aru ja püüdsid digimuundumisega asja parandada. Kahjuks tähendas see seda, et naised grimmeeriti koledamaks ja põhjust filmile keskenduda oli veelgi vähem.

see pilt on tegelikult tehtud enne digimuundumist. küllalt võigas juba praegu.

kolm lõikust kahe hinnaga. võtke järjekorda.

memmel võiks olla suus terashambad ja noaga nüsimise asemel peaks ta sõrmed lihast paljaks lutsutama

Alaline kurjus / Resident Evil: Extinction(2007) & Afterlife(2010)

Kiitsin küll siin mõnda aega tagasi Milla Jovovichi tema näitlejameisterlikkuse eest, aga kui keegi küsima peaks, siis esimesena ütleks Viies Elevant ja kohe otsa Resident Evil. Üks oli lihtsalt hea film, kus Milla ka osales, teine on selgelt liiga pikaks venitatud filmiseeria, mis otsustades neljanda osa lõpu järgi kavatseb veelgi edasi venida. Alaline õudus oleks siis ehk täpsemgi nimi.Ning ometi olid ju mõlemad treilerid täis verd ja plahvatusi. Noana vaheda sõnasõja asemel ootasingi vaheda noaga läbi kollide teed raiuvat maikasärgis amatsooni. Juusteotsteni pärlitena sätendavate verepiiskadega kaetud sõjaprintsessi. Kolmandast osas on mul aga meeles kaks asja. Lollid linnud ja see kraav. Kraav oli lahe. Tuli kohe meelde Kivirähu jutt Mehest, kes sündis liiga vara. Jaan Rekkori lugemisel 26.23, oluliselt lühem ja paremini kulutatud aeg.

Kui mul neljas osa poleks juba olemas olnud, olekski hankimata jäänud. Poleks ka midagi hullu juhtunud. Parem muidugi, kui kolmas osa, aga see pole ka nüüd mingi saavutus mille üle eriti uhke olla. Umbes sama vinge oleks sõprade ees puhtaks löödud sahtliga trofeeks saadud kõrvaga uhkustada. Madinat oli õnneks küll rohkem ja madin ühe uskumatult suure asjaga oli ka päris vinge kaeda. Üldises plaanis oli aga ikka mölinat liiga palju ja tundus ka, et Paulil oleks nagu rahakraane vähe koomamale keeratud. Mitut puhku oli Milla väga marioneti moodi õhus lendlemas ja plahvatused ka kuidagi vägagi digitaalse maiguga.Ehk ei olegi see aga nii halb. Ehk jääb nüüd viies tulemata. Niikuinii ma ei suuda vastu panna ja vaatan tolle ka ära, lootuses et Milla seal poolteist tundi noaga zombisid hakib. Ja pärast kirjutan jälle, et kehva oli.

III

Filmiblogijad on vähe ja oletada võib, et ega meil nii palju lugejaid ka pole, kui olulistel sotsiaalsetel teemadel kirjutavatel staarblogijatel. Nii võtsingi Böffi ajaks puhkuse, et korra aastas ärkavatelt harrastusfilmisõpradelt mitte ülemäära lugejaid ära tõmmata. Nüüd on aga Böff läbi ja mul jälle aeg oma nähtud kinopiltidega hajusalt seostatud tekstidega lagedale tulla.
Esmalt on aga üks tähtsam asi vaja ära õiendada. Kolm aastat täis nigu nipsti. Mõelda vaid kui palju kasulikku oleks saanud selle ajaga teha, mis on blogipostituste kirjutamise peale kulunud. Mõni normaalne inimene võib ilmselt nii mõelda. Aga samas normaalne inimene ei mõtle ka erutusest värisedes, et kuna küll leian aja ja vaatan ära selle filmi, kus Roger Daltry peenise otsas ratsutab. Natuke on isegi lugejate ees häbi hoopis, et traditsiooniline suvine põuaperiood nii tõsiseks osutus ja tegelikult lausa siiani kestab. Nibin nabin 115 posti aastas ei ole endagi varasemate saavutustega võrreldes mitte eriti muljetavaldav number. Samas on aga need postid (veel) rohkem südamest. Endale meenutuseks, teile lugemiseks (ehk isegi nautimiseks).
Igatahes järgmise aasta kalendrisse võite ka endale juba märke ära teha. Enne saab Roland Emmerich AFI käest elutöö auhinna, kui see blogi hingusele läheb. Seniks teile aga üks paradoks puremiseks.