Mees, sa ei tea kui kiiresti ma löön / Undefeatable (1993)

Seitsme maa ja mere taga on üks veider riik. Lapsed jooksevad seal Super Mario maskides ringi ja ehmatavad täiskasvanuid, naised panevad puudel ja põõsastel lehed känguma, mehed tualettpaberit ei kasuta ning vanainimesed elavad pidevas näljas. Eranditult kõik selle riigi elanikud on aga äärmiselt vilunud idamaistes võitluskunstides.
Tarvitseb vaid hullunul sarimõrvaril tänaval neiule juurde astuda, kui mees saab kannaga nii kiirelt vastu pead ära, et ei jõua keelegagi üle noatera tõmmata. Üldises plaanis on muidugi kahju, et sellised värvikad kurikaelad väljasuremise äärel kõlguvad. Mees sööb toorest liha, kogub silmi akvaariumisse ning eputab nii edeva mulletiga, mis paneb iga kiilaka pisaraid valama. Juhul muidugi, kui ta silmad juba rõõmsalt akvaariumis ei hulbi. Sellised peavadki pahad kangelased olema.Ning sellele täiuslikule mölakale astub vastu hiilgava ümberkehastumisvõimega Cynthia Rothrock, kes küpse 36 aastase MILFi asemel hoopis noort keskkoolitüdrukut mängib. Kinomaailm on ikka imeline.See kõik oli aga boonuseks. Ainuke põhjus, miks ma selle filmi hankisin oli maailma kõige vingem kaklusstseen. Vaata palju tahad, ikka on vinge. Nad oleksid võinud ülejäänud tund ja kakskümmend viis minutit ka lihtsalt laua taga istuda ja kohvi rüübata. Hea politseinik oleks neile kooliskäimise kasulikkusest rääkinud ja vahvad asiaadid lolli nalja teinud. Ikkagi oleks hea film olnud. Samas kui nüüd veidi järele mõelda, siis seda kõike tehti ju ka. Pagan, oleks üks sama eepiline kaklus kuskil filmi keskel ka toimunud, võiks lausa ideaalseks kaklusfilmiks kuulutada.



Aga vaadake ikka terve film ka nüüd ära, annab tegelastele hoopis teise sügavuse.