Minu esimene kokkupuude nähtusega treileris-olid-ju-kõik-head-kohad-ära ulatub kogunisti niikaugele mineviku, kui aastasse 1993 (Mrs. Doubtfire). Saag 3D viis selle aga hoopis teisele tasemele. Ma ei tunne küll mingit vajadust filmi treilerit üle vaadata, aga ma nagu mäletaks, sealt mitut pärit lahedat kohta. Filmis neid ei olnud. Ma annaks tegijatele 5 lisapunkti, kui hiiglaslik seamaskis surmaingel oleks ekraanilt käe saali sirutanud. Hea et filmis üldse keegi seamaski kandis.
No ja muidugi ka pisiasi, et esimese filmi ideest pole mitte midagi alles jäänud, mitte kõige vähimatki. Tundus, et tegijatel polnud üldse mingit erilist ideed. Mitu absoluutselt random killi, amokki jooksev käsilane ning karmile testile pandud mees, kelle lähimad sõbrad ja naine hirmsat surma surevad, aga tema ise jäi ellu. Hästi panete. Suvalised inimesed surevad nagu kärbsed, aga ajend klopib end tolmust puhtaks, plaasterdab rinna kinni ja elab edasi.See oli muidugi absoluutne kuld, kuidas suur töö oli juba tehtud, jäi üle veel viimast korda ketist tõmmata ja olekski kenasti ulatunud juhtmeid kokku panema, aga mees otsustas selle asemel dziigi tantsima hakata. Ja naine suri.
Vabandust, kui ma nüüd kellegi tulevase elamuse spoilerdasin, aga mul on üks ettepanek, mis peaks mu süü lunastama. Võta kinopileti ostuks planeeritud raha, mine poodi, osta mingit head napsi ja võta üks pits minu terviseks. Ära mine kinno. Sa ei näe neid lahedaid 3D efekte, mida treileris lubati, sa näed mõttetut ja vaimuvaest veristamist. Sedagi väikestes kogustes ja kummiselt krudisevat.
3 comments:
Miks sa ainult halbade filmide peale kukrut tühjendad? Mingi fetish?
on üks positiivne kogemus ka ikka, veidi kannatust.
See see on, kui üritad hea mees olla ja siis satud kaks korda järjest mingi jura otsa ;)
Postita kommentaar