Kui peaks veel keegi leiduma, kes ei ole seda filmi näinud, siis Blairi nõiafilm on teos, mis on mingit otsa pidi vastutav nii Cloverfieldi kui Paranormal Activity eest ja minu arust ka REC on temast kõvasti šnitti võtnud. Ehk siis esimene kommertsedu nautinud õudukas, mis käsikaameraga väristades püüdis jätta muljet, et kõik toimuv toimub päriselt. Trieri Idioodid ei lähe arvesse.Scary Movie ja mitmed teisedki on tänaseks filmi üht kindlat stseeni korduvalt naeruvääristada jõudnud. Mingilt leheküljelt lugesin veel ka arvamust, et filmi lõpp on lausa eriti hale, et kas nurka urineeriva mehe näitamine peaks tõesti hirmutav vaatepilt olema stiilis arvamus.
Nii et ega ma ei lootnud küll, et midagi erilist näha saan. Arvasin lihtsalt, et võiks ikka selle piisavalt olulise verstaposti õudusfilmi ajaloos ära kaeda, ei ole teine ju eriti pikka kah. Mitte midagi erilist ma ei näinudki, kolm vanderselli eksisid metsa ära ja keegi käis öösiti nende telgi ümber kividest kuhilaid ehitamas. Kedagi kirvega puruks ei raiutud, ruigama ja käpuli ringi aelema ei sunnitud, kuskilt koobastest albiinomutante ei ilmunud. Käisidki päeval läbi seljakotid seljas mööda metsa ringi, mida aeg edasi seda rohkem karjusid üksteise peale ja öösiti karjusid salapärase kivikuhilaid ehitava isiku peale, et see vaiksemaks võtaks, et nad ei saa muidu magada.
Kogemata kombel juhtus aga nii, et ma sattusin seda filmi vaatama üksinda, pilt täitmas tervet seina, tuli kustus ja kõrvaklapid peas. Nii et kõik see mitte midagi erilist klõpsas ideaalselt paika, iga väike krõbin ja oksapraksatus väristas kuulmekilesid, tegelaste käitumine tundus nende järjest enam krussikiskuvat närvikava arvesse võttes täiesti loogiline ja telgi ümber krabistav geoloogiahuviline tegelane võttis südame ka endal puperdama. Sellele tondile aga kes lõpplahendust igavaks pidas, tahaks öelda, et järgmine kord pane rohkem tähele, mis filmis varem tehakse ja räägitakse ja pööra vähem tähelepanu sellele, kas su popkornitopsi põhjas veel on midagi või saigi täitsa tühjaks.
Uskumatult hästi praktiliselt olematute vahenditega pinget kasvatav linateos, mis minus sellises koguses magusat õõvatunnet esile suutis kutsuda, mida aastaid tundnud pole. Esimese hooga meenuvad The Others, aastast 2001 ja Profondo Rosso, mille nägin ka kunagi enne blogimise alustamist ära, ehk siis enam kui kolm aastat tagasi.
7 comments:
Ma tahaks öelda et tegu on üle pika aja väga huvitava ja tõsiselt hea filmiarvustusega! Viitsisin isegi läbi lugeda ja muigama võttis ka mõni koht.
tänan
Kuule, see Cannibal Holocaust ajas sama rida, et me leidsimae sellise dokkfilmi.
Nad vist nii kaugele ei läinud.
No maailma parim õudukas minu arust.
Tahaks ka mainida, et CH-s oli ka käsikaamera lindid, mis oli nagu riääliti vai nii..
CH kasuks räägib see, et selle ma olen viitsinud isegi paar korda löpuni vaadata...BWP puhul pole veel sellist õnne olnud.
minu viga tõesti, olin liiga üheksakümnendates kinni, CH oleks vähemalt mainimist väärt olnud.
aga enda õigustuseks, siis kunagise ainsa vaatamise ajal täheldasin endas pigem akademilist laadi huvi, kui pitsitavat hirmutunnet. CH oli rämefilm, mitte õudukas.
Postita kommentaar