Olin endale vabaks õhtupoolikuks kergekäeliselt infotehnoloogialase koduse ülesande võtnud, mis minu ettekujutust mööda oleks pidanud piirduma paar korda next ja ok vajutamisega. Ühtlasi kavatsesin selle õhtupooliku aga ka Metsavanaga koos filmide vaatamisele pühendada. No ja nii ma siis istusingi, üks silm piilumas, et kunas tuleb nexti pressida ja teine jälgimas, et mis seal ekraanil ka toimub.Esiti ei toimunud suurt midagi. Üks merehädaline üritas teise merehädalise veevarude kallale pääseda ja teine üritas teda seejärel suitsusingiks küpsetada. Klassikaline merehädaliste käitumismuster. Edasi nii klassikaliselt ei läinud. Puhtast õelusest teise merehädalise veevarude sisse urineerimist ikka iga päev ei näe. Suunasin mõlemad silmad ekraanile.
Ja mitte asjatult. Õige pea toodi sisse ristil rippumise motiiv. Esitajateks Merehädaline number kaks ja siis Merehädaline number üks. Kui mehed selle peale lõpuks mõistsid, et nad on mõlemad ikka igavesti kõvad mehed, saabus üksteise austamise aeg, mille krooniks sai vinge parve vette laskmine. Purjed üles ja kodusadama poole seilama. Keegi neid lennukilt ei märganud, tihedalt kasutatavale laevateele nad ei sattunud, ükski mereelukas, neid nahka pista ei üritanud, jõudsidki hoopis kenasti maale. Aga nagu üldplaanist paista oli, siis tundus tegemist olevat lihtsalt ühe veidi suurema saarega. Ja lõpus käis pauk. See pauk meeldis mulle filmi juures kõige rohkem.
Sest film oli olnud üks otsatu mõistujutt, millele mingi teistsugune lõpp ei olekski kuidagi passinud. Kahe erineva kultuuri põrkumine, kus kumbki ei tahaks teisele küll mingeid järeleandmisi ega teeneid teha, aga no kui endale elu armas on, siis kahjuks peab. Aga tuha all hõõgub tuli edasi ja ootab ainult pisikest törtsu põletusainest, et uuesti leekima lahvatada.Igatahes, filmi mis nii resoluutselt ütleb, et kõrvaline tegevus jätta ja kogu mu tähelepanu niimoodi köita suudab, ei saa kuidagi vähemaga hinnata. Eeskujulik.
0 comments:
Postita kommentaar