No lõpuks ma selle huvi üles näitamiseni siiski jõudsin ja filmi kokkuvõtte suutsin ka piisavalt intrigeerivalt ette lugeda, et Xipe eriliselt vastu punnimata teose kaasvaatajaks nõustus olema. Tundus, et ega ta seda otsust väga ei kahetsenud.Mina ise kahetsesin vaid seda, et mul selle huvi üles näitamisega nii palju aega kulus. Liztomania on aga juba poolel teel pildimasinasse. The Devils osutus nimelt väga heaks nii visuaalse kui sisulise külje pealt.
Ajaloohuvilised kindlasti teavad peast, mina pidin järgi vaatama, aga Isa Grandieri nõiaks kuulutamine toimus sarnase skeemi järgi, kui Salemi nõiaprotsessidel, ainult et 58 aastat varem. Tühja sellest mustast surmast, armuvalus naine tundub olevat kõige hullem õnnetus, mis üht keskaegset asulat tabada võis. Orkaanidele naisenimede andmine on ikka täielikult õigustatud. Mis mõttes see pikka kasvu tõmmu Nobeli preemia laureaadist miljonär käib mu kaldal selle mõttetu mimmiga jalutamas. Vot kui tõusen praegu üles ja uputan su raisa ära, küll siis teinekord tead.Grandieri loo muutis aga veelgi keerukamaks (ja lootusetumaks) üle tema pea mängitud võimumäng. Isake suutis nimelt kardinal Richelieule endale pinnuks küüne alla pugeda ning seda ei saanud nii võimas mees muidugi sallida.
Suvel Tallinnas käies ja Vanalinnas jalutades jäi ette väljanäitus igatsorti piinariistadest, pöidlakruvidest venituspinkideni ja asjadest, mille meenutamine mulle valu tekitab, asjadeni, mille meenutamine mulle veel suuremat valu põhjustab. Korduvalt ja korduvalt tabasin end sellel pisikesel näitusel mõttelt, et kas need vidinad on tõesti inimese välja mõeldud ja kui haige peab selline mõistus olema, mis midagi nii jälki on suuteline välja hauduma.
Midagi sellist elasin läbi ka filmi vaadates, oleks tahtnud krokodillitopisega järjest inimestele pikku pead kütta ja öelda, et hakka raisk juba mõtlema. Muidu toon pöidlakruvid ja Hispaania saapa kah välja. Selle kuulsa ja filmile paksu pahandust toonud orgia stseeni ajal korraks isegi tärkas lootus, et ehk pääseb terve mõistus võidule, aga see mõte trambiti kiirelt maa sisse.Stseen ise oli muidugi märkimisväärne. Ning Keni tuleb ainult kiita, et ta stseeni üldse üles julges filmida, kui suhteliselt ilmne oli oletada, et ta selle eest kirikuvande alla pannakse. Mis iseenesest on muidugi naljakas. Väga kursis küll ei ole, aga minu teada katoliku kirik inkvisitsiooni ju tänapäeval hea sõnaga ei meenuta. Samas sellega kaasnenud jandi kujutamise eest keelati filmi näitamine mitmes setmes riigis ja neis kus teda näidati, tugevalt kärbituna.Minu enda aga hingest kõige rohkem kinni lõi oli õde Jeanne ülekuulamisseanss. Ääretult brutaalne ja samas need kaks spetsialisti, kes musta tööga tegelesid sellise määra huumoriga kujutatud, et stseen maitses kui vahukoore sisse kastetud sokulaad.
Kindel vaatamissoovitus igatahes, kui maitsemeel midagi vürtsikamat ihkab.
0 comments:
Postita kommentaar