Kõrvalistel teemadel

Monopolid on halvad. Monopolide vastu tuleb võidelda. Soprano püüdis, aga vandus siis alla ja läks filmiveebi noorte tšikkide päid oma põhjatute filmialaste teadmistega segi ajama. Uskuge, miski ei võta naisel kindlamini põlvi nõrgaks, kui sobival hetkel köhatamine ja kõlaval häälel deklameerimine, nagu Tarkovski osutab, on üldlevinud maailmapildist erinevate mehhanismide läbi kaotatud vaimu mõõde, seeläbi pakutud ajalooline või konfessionaalne sõltumatus on aga jätnud inimese ilma ka tema usust oma loomupärasesse vabadusse ja vägevusse, ja ei pane palgeid lõkendama sama eredalt, kui mõtlikul ilmel pea küljele kallutamine ja kavalalt muiates küsimine: neiu, mis te arvate, kas mul on draakon pükstesse topitud või on mul äärmiselt hea meel teiega tuttavaks saada.
Ja nii ongi Trash ainuke filmiblogija, kes vahel harva ka muusikateemadel kirjutab. Aga no paljukest temagi jõuab. Tuleb ikka ise õlg alla panna.
Zorgil on uus eestikeelne plaat väljas, mitu nädalat juba tegelikult. Ootasin ja lootsin, et ehk mainib ikka keegi autoriteetsem blogija selle kuskil ära, aga ei midagi. Ütlen siis ise. Zorgi Rooste on väljas ja ilma rahata nende endi kodulehelt alla tõmmatav. Eesti keelne industriaal, mitte päris nii klassikaline plaat, kui Zeppelini esimene, aga täiesti kuulatav.
Isegi kui oleks pidanud selle eest raha välja käima. Nii nagu läks Saara Taevamenüü ja Pedigree Lucifer Boy singliga. 99 krooni mõlemad. Eesti muusikuid tuleb ju ikka toetada. Ega need kah kumbki mingiteks klassikalisteks plaatideks ei osutunud, aga Saara hääl on lihtsalt huvitav ja seda on ju ka põnev kuulata, kuidas 11 minu jaoks võõrast bändi ühe ja sama loo kallal laamendavad. Käärkäel tuli see vist kõige paremini välja.
Kombekohaselt ühendasin plaadipoe külastuse ka raamatupoe külastusega. Midagi omandamisväärset kahjuks ei leidnud, kuid paar asja jäid silma küll. Tänapäeva kirjastusel on vist mingid likviidsusprobleemid ja neid on asutud aktiivselt lahendama. Punase raamatu sarjas on välja lastud vähemalt kolm Vonneguti raamatut. No ja kui Vonnegut enam ei müü, siis kes veel? Lisaks on juba mõnda aega tagasi leitud, et toredalt minimalistlik punane ja valge kaanekujundus on igav ja ei püüa silma ja külalistele mulje avaldamiseks kohvilauale vedelema jäetud raamat peaks vähe värvilisem välja nägema. Oleks siis vähemalt seljad vana kujundusega jäetud, näeks uue ja vana moega raamatud riiulis kõrvu seistes sarnased välja. Aga no egas midagi, sari on iseenesest hea ja välimuse pärast ma ühtegi raamatut ostmata ka ei jäta.
Ning lisaks ilmneb, et Neil Gaiman on ka juba nii populaarne kirjanik, et on ära teeninud isikliku riiuli. Sarnaselt Stephen Kingi, Terry Prachetti ja nende poppide naistega, kes vampiiridest kirjutavad. Mis iseenesest on tore. Gaiman on üks väärt kirjanik ja tore, kui inimesed nende emo-vampiiride asemel midagi muud loevad.
Päris lõpetuseks ka väike reklaamtekst. Klassikaraadios algas eelmisel nädalal uus saatesari: Kino, kino. Korra kuus eetris ja vanad osad (st. see üks) on netis kenasti järelkuulatavad.