HÕFF: pühapäev

Pühapäeval olid kavas kohatud filmid, filmid mis reedesse ja laupäeva ei sobinud ja nii pühapäeva lükati.

Macabre (2009) - vana silmad ei petnudki mind. Kunstnikunime Mo Brothers taha varjuvad Kimo ja Timo võtsid vägagi efektse välimusega Shareefa uuesti kampa ja venitasid oma 20 minutilise lühifilmi Dara(2007) pikaks.
Räme viga. Lühifilm oli mõnusa must huumoriga vürtsitatud amps, pikk venis nagu koolisöökla piimakissell. Lärakas punast ollust peale ja küll vaatajal alla läheb. Eks ta kuidagi läks kah, aga slasher on ikka slasher, ükskõik kui eksootiliselt maalt ta ka ei tuleks. Huumorit polnud, kulunud klišeesid olid rohkem kui üles lugeda viitsiks, peaaegu et kõige halvem film terve festivali peale.

Shadow (2009) - selle itaalia filmiga olid päris suured lootused seotud. Mõelge ise millised mineviku suurkujud noore lavastaja selja tagant piiluvad. Fulci ja Bava ja Argento ja Martino ja ...
Federico vedas mind aga alt. Hüppas ühe idee juurest teise juurde, ühtegi korralikult lõpuni ei arendanud ja lisaks olid need ideed tal ka igalt poolt kokku laenatud. Jacob's Ladder, Johnny Got His Gun, Silence of the Lambs, Descent, American Werewolf in London, kui nimetada esimesed mis praegu pähe tulid.
Eks oma süü oli ka väsimusel. Inimvõimetel on ikkagi piirid, kaua sa jõuad sama mudelit uuesti ja uuesti vaadata. Aga algus välja arvata, siis ei pakutud ka midagi, mis sellest kesksest mudelist millegi poolest eristunud oleks.
Tetsuo: The Bullet Man (2010) - esimest korda terve festivali jooksul tekkis mul tahtmine püsti tõusta ja saalist minema jalutada. Eraldiseisva, üksikfilmina võttes annaks veel andeks, aga originaaliga võrreldes oli tegemist nii ränga kukkumisega, et järeltõuked panevad siiani värisema.
Mulle jättis film mulje nagu oleks Tsukamoto oma vana filmi ümber teinud selliseks, et seda kannataks kinos näidata. Fantaasiat kiskus vähemaks, muusikat samamoodi ja mõtles mingi loo välja, kus olid sees salajased teadusuuringud, eliitüksus ja mingi maikasärgis jobu. Kõige naljakam oligi koht, kus Bullet Man on just eriüksuse laiali peksnud ja siis Maikasärgi eest peitu poeb. Aga see oli kah selline viril muie.
Väga loodan, et kui see film peaks tõesti kuskil kinodesse jõudma, siis ta kukub seal kassatulu osas täielikult läbi ja Shinya enam selliseid eksperimente ei korralda.

Kui üldiselt jätis festival hea mulje ja järgmine aasta olen ilmselt jälle kohal, siis paari asja üle tahaks norida ka.
Lühifilmide valik oli sellel aastal kehvake. Kaks, mis tõesti hea mulje jätsid oli prantslaste Fard(2009) ja Morsure(2007).
Kui filme näidatakse kahes saalis, siis võiks seda ka ajakava koostades arvestada. Suhteliselt nõme on, kui tuleb enne filmi lõpu saali vahetama hakata või siis järgmise filmi algusest ilma jääda. Miks ei võiks mõlemas saalis filmid samal ajal alata. Valid kahest huvitavama välja ja lähed vaatad seda, ei pea hakkama ühel hetkel kella piiluma, et kas juba on aeg minna.
Eksootikale ja aastanumbrile võiks kvaliteeti eelistada. Ei pea hakkama kivist ainult selle pärast vett välja pigistama, et Indoneesia film ikka kavas oleks. Mitu inimest korralduskomiteest arvas, et Macabre on üks väärt film?
Aga need on siiski pisiasjad. Üldmulje kajastub postitustele pandud sildist.

HÕFF: laupäev

Laupäev pani filmisõprade jõuvarud tõsisele proovile. Algas kell üks päeval ja lõppes kell pool kolm öösel. Ja reklaamtekstid olid kõigil filmidel nii hästi kirjutatud, et kuidagi ei saanud vaatamata jätta.

Viande d'Origine Francaise (2009) - alustuseks üks väike dokfilmilaks. Üldhariva eesmärgiga. Täitsa huvitav oli.
Ainult, et virisesid need lavastajad nagu põrgulised, nagu oleks keegi neid endid filmimise vahepeal lauajupiga kõhtu peksnud või seasulgu kuldile mudida lükanud. Kuidas ideid pulbitseb nagu kevadel Tuhala nõiakaevust, aga keegi neile raha ei anna ja telekast näidatakse nende lapsukesi ainult pornofilmide eetriajal (aus oleks muidugi olnud, kui mõni pornofilmisõber oleks ka sõna saanud ja öelnud mis tunne on end õhtul teleka ette sättida ja haledalt tünga saada).
Teisalt aga Ameerikasse ka minna ei taha, sest seal pidavat kurjad produtsendid Pegasusel lisaks tiibadele ka munad maha võtma. Õigustatud hirm muidugi, aga no kõike head ka korraga ei saa. Vähemalt saab 2 miljoni euro eest mitu arbuusi osta, ei pea ühte mitu korda sisse peksma.

Vampire Girl vs Frankenstein Girl (2009) - Idiootselt jabur, aga meel sai eeskujulikult lahutatud. Gore-Nishimura võttis kampa Porno-Tomomatsu ning verd ja nalja purskas nabani. Gore Police ja Machine Girl ajasid küll ka mitut puhku naerma, aga neis kahes tulenes huumor suuresti uskumatutest gore hetkedest, mitte sellest, et teadlikult oleks nalja tehtud.
Eks see VGvsFG huumor ole muidugi maitse asi, aga sel konkreetselt hetkel see töötas, mis võis muidugi tuleneda ka massiefektist. Kuidas sa ei naera, kui Fletchu su kõrval on toolilt maha kukkumas. Naer on ju nakkav. Üksinda kodus istudes oleks mulje ehk hoopis teine jäänud.
Snarveien (2009) - Igav. Eelmisel aastal jättis Rovdyr üllatavalt hea mulje, nii et lootsin tasakesi, et ehk suudavad norrakad ka tänavu sarnast emotsiooni pakkuda. Ei midagi. Järjekordse paksu metsa sees elab järjekordne perekond perverte.
Hiiglaslik kivi korraldajate kapsaaeda, teil on festivalil zombie theme ja te eelistate seda filmi natsizombiedele.
Mutants (2009) - eriti kui arvestada, et zombiefilme oli terve festivali peale täpselt kaks. Väga head filmid mõlemad, aga ikkagi.
Samas, kui ei oleks teadnud, oleks vabalt võinud arvata, et Mutants on põhjamaade toodang. Koheva lume alla mattunud puude vahel looklev tee ja sellel üksik kiirabiauto. Frostbiten 2. Jätkab täpselt sealt kus esimene pooleli jäi. Tegelikult muidugi mitte, lihtsalt lõi alguses visuaalse seose. Prantslased tegid hoopiski Kärbest omas kastmes. Väga olulise (ja mu arust natuke liiga pikaks venitatud) osa filmist püüdis naine päästa hukule määratud meest.
Kuna filmi lõpp jättis väga selgelt õhku järjeloo tegemise võimaluse, siis on huvitav oodata, kaua David Morlet'l aega kulub, enne kui rahad taha saab.
Iron Doors (2010) - Metsavana küll natuke narris mind pühapäeval, et ma läheks ja oma nägemust filmist ka lavastajaga jagaks, aga kuna ta alternatiivset teooriat välja käia ei osanud, siis ma võin ju ikkagi sinisilmselt arvata, et Stephen Manueli film ei olnud mitte lihtne põnevik, vaid peen allegooria.
Mees ja Naine olid algusest peale surnud ja pidid Vahejaamas tõestama, et nad on väärt Paradiisi pääsemist. Vähemalt nii panin mina raamistiku paika, raamistiku sees koperdati küll paar korda, aga üldmuljet see õnneks ei rikkunud.
Ideaalist jäi puudu ainult asine dialoog, aga teisalt töötas keelelõhe muidugi üldidee heaks. Me küll ei saa üksteisest keelest halligi aru, aga mingil kõrgemal tasemel me suudame ikkagi suhestuda. Üldinimlikul tasandil. Põrandal maas.

Või siis oli tegemist lihtsalt korraliku põnevikuga.

aga sellist meest võtteplatsil ei olnud, kes varem keevitamist näinud oleks

Resurrecting the Street Walker (2009) - tohutult lahe idee, aga kahjuks jäi teostus natuke pehmeks.
Ses mõttes, et ma ootasin snuff-filmi teemat käsitlevast filmist räigemat kogemust. Muidu hea film, aga ei juletud lõpuni minna. Lõikumisi, puurimisi, kägistamisi ju niigi otseselt ei näidatud. Karjumist oli kuulda ja veri voolas, aga kaamera keeras alati kõrvale ära. Mis on hea, laseb fantaasial lendu minna. Oleks aga lavastajalt ka natuke rohkem fantaasia kasutamist oodanud. Ma küll siiralt loodan, et snuff on tõesti mingi linnamüüt, aga müüdi ekraniseering peaks ju olema suurem kui elu, vaataja põhjalikult läbi raputama. Jamesi käitumine oleks pidanud vastikusest värisema panema.
Idee eest aga kindlasti täispunktid. Ja ma lohutan ennast mõttega, et kui Ozguril oleks need mõttetud 2 miljonit eurot olnud, siis oleks film vaatajast üle trampinud.
Srpski Film (2010) - Umbes nii nagu seda Serbia film tegi. Mitte kuidagi ei saa seda kogemust meeldivaks nimetada ja mina seda filmi kellelegi vaatamiseks ei soovita. Üllatas, kui vähe inimesi saalist välja jalutas. Enamik pidas lõpuni vastu. Ma ise ilmselt tänu poolteist päeva kestnud soojendusele.
Mitte et oleks halb film olnud, vastupidi. Tegi täpselt seda mida ootasin ja rohkemgi veel. Kui algsest ümber augu keerutamisest mööda saadi vajutati pedaal põhja ja küteti lõpuni välja, nii et suurem osa saali oli harjumatult vaikne. Teiste filmide ajal ikka keegi ühe või teise koha naljaka leidis ja pinget maandas. Serbia filmi ajal tehti alles päris lõpus rõdult pisuke nali. Irreversible on lastefilm selle kõrval.
Äramärkimist väärib kusjuures see, et ei olnud mingi suvaline veristamine veristamise pärast. Täiesti korralik ja oma perverssel moel huvitav lugu räägiti ära. Teadsin küll, et järjest hullemaks läheb, aga ikka tahtsin näha mis edasi saab.
Muideks, tegemist oli ainsa filmiga HÕFFil mille juures oli hoiatus: nõrganärvilistele mittesoovitav. Kohtingufilmiks seda valida tõesti ei maksa.

HÕFF: reede

Hõffil käidud nigu nipsti ja nüüd on aeg kokkuvõtteks. Selleks läheb taaskord käiku ametlik festivaliülevaate formaat.

Rändaja (2010) - Ei jätnud väga head muljet. Nimetu õudus paksus metsas idee on juba nii laialt sisse trambitud rada, et seda mööda võiks vabalt vankriga logistada. Võibolla olekski võinud rohkem sellist rahvuslikkust rõhutada. Neiu undrukusse riietada, pastlad jalga ja vankriperale upitada. Korraliku ugri-doomi teha.
Dialoogi puisus kusjuures ei häirinudki. Mida mõistliku sa ikka oskad sellise mehega rääkida, kes sulle parditopise külakostiks toob.
La Horde (2009) - Nii palju, kui mul seda prantslaste filmi näha õnnestus, siis mulle väga meeldis. Sisuliselt tundus nagu Banlieue 13 järg. Kohati jättis koomiksliku mulje ja Romero üleks nende uuema aja zombiede kohta ehk paar kõvemat sõna, aga töötas see kompott väga hästi.
Erilist äramärkimist väärivad stseenid, kus zombiedele käte ja jalgadega kümpsi kütetakse ning kirvega veteran oli lausa suurepärane kõrvaltegelane.
Kahjuks oli festivali ajakava selline, et pidin enne lõppu ära jooksma.
Sex Galaxy (2008) - Aga vähemalt oli see jooksmine asja pärast, sest Seksigalaktiga oli üks hea film. Kõige rohkem meeldis ja üllatas mind see, et vedas kenasti lõpuni välja. Väike hirm alguses oli, et stardist pannakse hooga minema, aga ühel hetkel saab kütus otsa ja jäädakse rahulikult orbiidile tiirlema. Ei olnud midagi sellist. Lõpuni välja oli naljakas.
Enne aga kui ise filmi vaatama asute pange silmad kinni, lausuge kõva häälega Voyage to the Planet of Prehistoric Women ja kui see tasakesi erutusest värisema ei pane, siis kardetavasti ei ole Mike Davise vaimusünnitis teie jaoks.
Tetsuo (1989) - niigi heale filmiõhtule pandi ka väga korralik punkt. Laupäeval hostelis ühe filmisõbraga vähe juttu ajades rääkis mees, kuidas ta ainult selle pärast Haapsallu oligi tulnud, et seda filmi suurelt ekraanilt näha.
Täiesti arusaadav. Hullu tempo, tõmbleva kaameratöö ja puhta pöörase fantaasialennuga film jättis suurelt ekraanilt väga vinge mulje. Mitte väike osa ei olnud selles ka kuulmekilesse peksval heliribal.

PÕÖH (Pimeda Õuduse Öö Hispaanias) / La noche del terror ciego(1971)

Mulle väga meeldib, kui ma filmi vaadates suudan end mõne tegelasega samastada. Näiteks selle Hispaania horrori* vaatamise ajal ma püüdsin kõigest hingest ühe näitsikuga samastuda, kes on peigmehekandidaadi ja sõbrannaga rongisõidul ühte linna, mille nimi mulle praegu meelde ei tule. Hirmus tagasilöök tagas mu püüdlusi aga sel hetkel, kui sõbrantsi ja kandidaadi peale vihastanud neiu oma koti haaras ja liikuvast rongist keset mittemidagit välja hüppas.
Aga, kiire kohandumine oludega, alternatiivide kaalumine ja kõik sai selgeks. Film, kus näidatakse lihtsalt poolteist tundi mossis näoga naist omab küll potentsiaali piinavalt õudsaks olemisel, aga ette hoiatamata sotsiaalse realismiga löömine oleks lavastaja poolt alatu tegu olnud. Nii et neiu oli lihtsalt impulsiivne, nägi taamal huvitavaid varemeid ja mõtles, et läheb viskab neile pilgu peale. Lihtne ja loogiline. Samastumine oli taas täies hoos.
Varemetesse jõudnuna otsis ilmselgelt väsinud neiu kohe koha, kuhu pikali visata, et siis järgmine päev värskena kõik sopid ja müüritagused läbi käia. Oma kobistamisega ajas ta aga kahjuks üles kurjad templirüütlid, kes noore ajaloohuvilise plaanid vussi ajasid.Järgmisel hommikul hakkas lõpuks südametunnistus ka öö mõnusas hotellitoas veetnud kaaslasi vaevama ja renditud hobuste seljas ratsutati omakorda varemetesse nuuskima.
Aitab vast küll. Siiani ei ole sisus midagi üllatavat ja ega ka edaspidi suurt midagi väga ootamatut ei juhtu. Detailid on need, mis siin filmis maksavad. Templirüütlitest zombied on näiteks pimedad ja ratsutavad hobustel ringi. Umbes nagu nahkhiired, ma oletan. Või siis on nad nagu see kerjustaat, kes esmaspäevast kolmapäevani kaubamaja ees pimedat mängib ja neljapäevast laupäevani bussijaama juures kurt-tumma seltsimeest asendab.
Filmi üheks tipphetkeks on vana professori kirjeldus ühest rüütlite laialt levinud, aga mingil põhjusel ajalooraamatuist välja jäetud rituaalist, mis sisaldab nii alasti naisterahvast, hobuseid ja haljast terast. Oma vanusele vaatamata, väga muljetavaldav gorehetk.Ning muidugi ka lõpp. Kui selle rituaali puhul ma veel kahtlesin, kas enne oli Fulci või de Ossorio, siis lõpuga tegi hispaanlane itaallasele selgelt ära. Pierre Boulle praegu ei loe.

see intrigeeriv kõrvalliin jäeti kahjuks poolikuks

väga muhe vanamees, vähe veider aga ikkagi

väike erotsihetk

siin ei ole enam mingit erotsi, põletusmatus on sobilikum nimetus

*hakkasin ma filmi vaatama kindla teadmisega, et Amando on mõni väiksema kaliibriga itaalia lavastaja ja sain oma veast teadlikuks alles pärast netis taustauuringut tehes. Mehe filmograafia on küll veidi lühem, kui näiteks Fulcil ja Baval, aga näiteks needsamad pimedad surnud seiklevad veel kolmes hilisemas linateoses. Ma ise pean küll selle nime meeles.

Olemas on ka mingi värdversioon, millel on alternatiivne algus ja ilmselt see rituaali koht välja lõigatud ja nimeks Revenge from Planet Ape.
Ning vist on kuskil olemas ka mingi box-set nimega Mark of the Devil, kus lisaks sellele filmile on ka paari teise hispaania lavastaja tööd sees. Amazon laiutab siinkohal käsi.

Tundmatud kobakäpad / I soliti ignoti(1958)

Cosimol on hiilgav plaan. Mees kavatseb pandimaja seifi tühjaks teha. Õnnetuseks on Cosimo aga vanglas. Kuid pole hullu, tal on üks hiilgav plaan veel. Maksta rahahädas Peppele 100 000 liiri, et see süü enda peale võtaks. Õnnetuseks on Cosimo seda trikki vist varemgi kasutanud ja ametnikuhärrad Peppe puhtsüdamliku ülestunnistust uskuma ei jää. Kogemata kombel räägib Cosimo veel oma pandimaja plaani ka välja ja endiselt rahahädas Peppe, koos paari tuttavaga, otsustab röövi ise ette võtta. Õnnetuseks pole ükski neist eriti pädev kurjategija.Suur osa filmist kulubki hiilgava plaani viimistlemisele, sest nagu kombeks on kerkib töö käigus järjest uusi takistusi esile. Keda hakkab südametunnistus piinama, kellele teevad lihtsalt südameasjad muret, ühel mehel on aga näiteks kogu aeg kõht tühi. Cosimo saab ka kogemata kombel vanglast välja, näitab üles improviseerimisoskus ja paneb toime kõige naljakama pandimajaröövi katse ajaloos.Naljad reeglina olidki väga muhedad. Mitte midagi hüsteerilist, jalaga tagumikku keegi saanud, aga kolm korpulentset daami Piilupart Donaldi pildiga põlledes on hea muhe huumor. Samuti rõõmsat laulviit jorisedes pesupäeva pidavad kurikaelad. Õnnetuseks oli neid huumorikohti vähevõitu. Tehti üks nali ära ja siis paus. Mingit sellist priiskamist, et järjest paar kolm korda muiata oleks saanud, ei olnud.Natuke veider tundus esiti ka see, et kuigi filmis astusid üles nii Marcello Mastroianni kui Claudia Cardinale. Ekraaniaega said paar teist tegelast aga neist kahest rohkem. Aga ju siis ei olnud veel nii kõlavad nimed, Claudia oli ainult 20 ka alles. Piiratud kogemusele tuginedes võib aga järeldada, et nii nagu ühes respektaablis prantsuse filmis peab üles astuma Gerard Depardieu nii peab itaalia omas Marcello vähemalt korra üle ekraani jalutama.

Casablanca(1942)

Ühel saatuslikul õhtul peab kõigist maailma baaridest just Ricki(Humprey Bogart) omasse sisse jalutama mehe endine silmarõõm, kes kunagi ühest väga olulisest rongist maha jäi. Neiu ei reisi aga mitte üksi. Tema kaaslaseks on natsiviha õhutav Victor Lazlo, kes loodab baaris Ugartega(Peter Lorre) kokku saada, sest Lorre kehastatud spekulandi kätte on langenud transiitkirjad, mis tagaksid Victorile ja neiule pääsu Ameerikasse. Samuti linnas viibiv major Strasse rikub koos kohaliku politseiülemaga aga selle kena plaani ära. Ugarte nabitakse kinni, kuid enne jõuab mees tähtsad paberid Ricki kätte hoiule sokutada. Ning nüüd peab neiu Ilsa leidma mooduse Rickile selgeks teha, et tal ja Lazlol on neid paberid väga vaja ja rongist jäi ta toona ka väga mõjuval põhjusel maha.Ülelugemisel selgus, et järgnev tekst sisaldab paari spoilerit.
Külmaks jättis see teos mind. Suhteliselt igav ja etteaimatav. Ei oska midagi eriti laita ega esile tõsta. Kõige hullem asi, mis ühe filmiga juhtuda võib. Millest selline meeletult kõva keskmine hinne erinevais filmiportaalides (esimene ja teine) jääb mulle küll mõistatuseks. Kõigile teistele on meeldinud ja Humprey Bogart ja Ingrid Bergman mängivad, järelikult peab ka kiitma?Career-defining performances? Näitlesid hästi küll, aga mis sellest, kui see mida nad näitlesid kaasa ei haaranud. Ei olnud mingit kahtlust ega võimalust, et Ricki välise kalestunud kesta all ei tuksu suur ja soe süda. Ühel hetkel vaevleb armuvaevas, teisel paneb oma elu ohtu. Iseenest mõistetavalt armastab Ilsa endiselt Ricki, aga suurema hea hüvanguks tõi ta oma tunded ohvriks.
Ehk just see lihtsus saigi selleks viimaseks piisaks, mis lõplikult klassiku vastu meelestas. Lihtsus millega mõlemad oma tunded alla surusid. Vestlus, kaisutus, üksik pisar ja kõik. Meile jääb alati Pariis. Veidi silmakirjaliku meki jättis mulle see stseen lennujaamas.Eelnev virin on loodetavasti piisav seletamaks, miks film täispunkte ei teeni. Vastu tahtmist olen aga sunnitud tunnistama, et kuidagi ei saa neid punkte nii palju maha kratsida, et Casablanca halvaks filmiks kuulutada. Aga ärge neid pimesi klassikakummardajaid ikkagi uskuge. Tegemist ei ole maailma parima armastusfilmiga.

Kolm meest, kes olid nime ja nägupidi Malta Pistrikust tuttavad, astuvad üles ka selles filmis. Sportlikust huvist uurisin korraks, kas äkki on kahel filmi veel midagi ühist. Ühes stuudio väljalasked mõlemad, nii et on küll, kõige olulisemalt on operaatoriks mõlemal Arthur Edeson.

Fanny Hill(1983)

Sirvisin Aasamaa käitumispiiblit küll ühte ja teistpidi, aga targemaks ei saanud. Siiani on mul nimelt suhted Rahvasaadikuga selgelt paigas olnud, mina annan talle oma hääle ja tema on mulle südamest tänulik. Ma arvan vähemalt, et on. Mingil põhjusel pole ta mind küll kunagi lõunat sööma kutsunud, aga nüüdseks peaks ma veel kutsumata valijate nimekirjast piisavalt kõrgel olema ja kuldse äärisega kutse on kohe kohe postkasti potsatamas.
Hiljutised arengud on viinud aga selleni, et olen sunnitud järjekorrast ette trügima. Aga kuidas seda teha? Pagana Aasamaa, mis kasu mul on teadmisest, et matkal kannab igaüks oma varustust ise ja küünarnukke laual hoida pole viisakas, kui ma ei tea, kuidas oma Rahvasaadiku poole pöörduda tuleb. Pöörduda on aga hädasti vaja, enne kui Langi allikakaitseseadus vastu võetakse. Mul on nimelt üks väike parandusettepanek välja käia. Väike aga oluline.
Ma soovin, et Õhtuleht avaldaks selle inimese nime, kes nende artiklite pealkirju välja mõtleb. Asjatundmatu inimene väidab muidugi siinkohal, et artikli pealkirja mõtleb välja artikli autor, aga amatöör-meediavaatlejana ma sellist labast seletust uskuda ei saa. Peab olema üks mees või naine või loom, kes genereerib päevad läbi pealkirju, paneb need mingisse andmebaasi ja sealt andmebaasist siis keegi valib pealkirja, mis kuidagigi artikli sisuga seostub.
Millest räägib "Muti metroo"? "Ei tea, ei saa aru!" - selline pealkiri. Artikkel ise räägib sellest, et lapsed ei loe enam raamatuid. Mis oleks viga pealkirjal - "Lapsed ei loe enam raamatuid"? Lugemisaastaga seoses on sellise sisuga artikleid nüüdseks vist juba kõik juhtivad ajakirjad/ajalehed avaldanud ja süüdistatakse loomulikult arvuteid, telekaid ja seda, et vanemad ei loe. Kui ikka kodus pole raamaturiiulitki, siis kuidas peaks laps teadma milline üks raamat väljagi näeb. Nii et eks ta muidugi õige ole.
Aga ühe kivi tahaks emakeeleõpetajate raamaturiiuli pihta ka visata. Enne kui lajatada 500 leheküljega vene hinge piinlemise või 250 leheküljega prantsuse uksenupunikerduste kirjeldustega võiks ju proovida lühilugude, novellide või jutustustega. Vanamehe ja suure tigeda kala vahelisest võitlusest rääkiva teose kõrval võiks ju välja pakkuda ka vanamehe ja iidse vereimeja vahelisest võitlusest rääkiva.
No ja milline teismeline poiss ei lööks vähemalt korraks lahti raamatut pealkirjaga Fanny Hill: Ühe lõbunaise mälestused (räme värdtõlge, originaalis Memoirs of a Woman of Pleasure).
Teiste seas on raamatu filmiks vändanud ka Russ Meyer, aga mina sattusin vaatama ühe tundmatu inglase katsetust. Oli siuke keskmine ühe iksiga komöödia. Raamat pidavat väidetavalt puhas erotsilaeng olema, film mitte kõige vähematki. Lihtsalt vahel oldi paljad. Lavastajal olemine aga vähe ebamugavamaks muutuma hakkas, võttis mõne näitleja näo kaadrisse ja käskis mõne naljaka grimassi teha. Joutuubis seigeldes jäi silma, et seal on täispikkuses üleval 2007 aasta lühisari, põgusal vaatlusel tundus, et komöödia osa veidi tagasi tõmmatud, õnnetuseks oli aga peaosaline suhteliselt tavalise välimusega sattunud. Lisa Foster mängis süütu-tüdruk-suures-linnas rolli palju veenvamalt välja.
Ajaviiteks kõlbulik, tasakesi naeru pugistada saab. Dialoog tundus olevat üks ühele raamatust üle võetud, näiteks voodistseeni ajal ühe osapoole rindade kirjeldamiseks kasutatud väljendit size and volume that full sufficently distinquished her sex.

kuna vaadatud versioon oli suhteliselt kehva kvaliteediga, siis pildimaterjali eest hoolitses prantslane Edouard-Henri Avril.