Tähendab siis sedasi, üldjärjekorras neljas ja isklikus plaanis esimene HÕFF on ajalooks saanud ja kuna iga filmi kohta eraldi korraliku postituse tegemine on töömahukuselt umbes Augeiase tallide puhtaks rookimise klassi ülesanne, siis ei hakka ma ennast sellega piinama. Sest piinlemist on juba küllalt olnud. On ju väike vahe sees, kas vaadata mitmele nädalale venitatud festivalil filmike või kaks päevas või vahtida 48 tunni jooksul silm punnis peas ära umbes täpselt 11 täispikka linateost.
Mitte et ma kurdaksin, täpselt selle eesmärgiga sai Golf üldse kurjaks aetud ja Haapsallu sõidetud.
Aga aitab mölast, usutavasti tulid sa siia ikkagi filmide kohta lugema.
Suits(2009) - ilmselt juba kõigil nähtud Jan E. Nõgisto ja Jan E. Uuspõllu lühifilmike suitsetamisega kaasnevatest riskidest. Lavastaja oli ka ise kohal ja tänas sotsiaalministreid Maripuud ja Pi..., vabandust, Pevkurit toetusrahade eest.
Sauna(2008) - vorm oli ilus, sisu natuke nõder. Kaks soomlasest venda, üks vana kalestunud tapamasin, teine alles värselt ülikoolist tulnud ja kolm vene soldatit satuvad keset pärapõrgut mingisse külakesse, kus ei ela ega sure 73 sõjapõgenikku. Täpselt sama number inimesi, kelle vanem veli on manalateele saatnud. Mis aga lõppude lõpuks ei loe midagi. Sest selleks, et üks mees oma pattudega simitsi seista julgeks ei ole küll viisakas külatäit süütuid kõrvalseisjaid maha nottida.
Kontmehed(2008) - Šveitsi lühifilm Metsiku Lääne kannibalidest. Jäi muarust nõrgaks, tegijatel ei paisnud mingit selget sihti ega ideed olevat kuhu välja taheti jõuda.
Splintered(2008) - ikkagi maailmaesilinastus ja lavastaja Halligan oli ka kohale pekstud. See küsimuste vastuste voor oligi see kõige põnev osa, just see et sai teada, mida mees ise filmi tehes mõelnud oli. Kahju ainult, et siis kui tuimad eestlased üles köetud sai ja inglane ise ka ilmselt veel pikalt jutustada oleks võinud, tõmmati korraldajad pidurit ja hakkati mingist ajakavast rääkima. Film ise oli üks tüüpiline
survival, mille suurimaks miinuseks tahtmine kõik ära seletada ja põhjendada. Lustinud pigem niisama, mitte inimeste lapsepõletraumade detailide kohta ei taha vaataja teada, detailseid veristamised on need mida oodatakse.
Zombi 2(1979) - puhas kuld. Kuidagi oli see film varasemalt nägemata ja seda parem meel oli avastada, et isegi 30 aastat vana õudukas suudab üllatada. Lisaks neile klassikalistele stseenidele millele ka nüüd ise viitama saab hakata, zombie vs hai, ora silma, zombie perekond perenaise kallal maiustamas, oli südantsoojendavaid momente rohkemgi. Üks eriti hea nüke oli veel laipade ülepeakaele linasse mässimine, lasi fantaasial lennata ja samas ei pidanud grimmi peale aega raiskama. Ahvide planeet tuli ka filmi vaadates meelde.
Põhjakonn(2007) - Eesti oma mõistulugu, väga sümboolne (tõlge: ei saanud halligi aru).
Gosa: Peeui Joongangosa(2008) - Korealaste ainus esindaja festivalil. Kui muidu on väikestel asiaatidel lihtsalt pinge peal, et hästi õppida, siis nüüd saab sellest lausa elu ja surma küsimus. Suurim etteheide: ohvritel polnud mingit lootustki pääseda. Parim koht: seeaeg kui üks aeglaselt klaaskuuti uputatakse, karjuvad ja jooksevad teised lihtsalt paaniliselt ringiratast.
Rovdyr(2008) - suurim üllataja, sisukokkuvõtte ja treileri põhjal ei osanud kuidagi oodata, et see nii meeldivaks elamuseks osutub. Väga mõnus fiiling (need lühikesed püksid), hea tempo (ei mingit taustainfot), head gore stseenid (jahipüssiga labajalg otsast). Halligan oli ka vaatamas, vast pani midagi kõrva taha. Veel paar väikest detaili mis esiletõstmist väärivad, jahipasun ja viis kuidas seltskond lahku aeti.
Peldikunaine(2007) - itaallaste õppefilm, mis juhtub kui helistada igast suvalistele numbritele, mis peldikuseinalt leida võib. Jõhker verepulm, aga alltooniks ka sotsiaalne sõnum, mis hetkel vägagi päevakohane: töötuks jäämine pole veel maailmalõpp.
Mum & Dad(2008) - minu jaoks üks oodatuimaid filme festivalil. Ja õnneks pettuma ei pidanud. Mingit otsa pidi tõsielul põhinev sissevaade ühe veidi ebatavalise inglise perekonna ellu, kes on otsustanud ühest noorest poola tütarlapsest endale korraliku tütre koolitada. Ei ole küll raudselt nõrganärvilistele, aga ei ole ka mõttetult jälk, vahel näidatakse ainult lõpptulemust, vahel tuleb kuulmise järgi aru saada mis parasjagu teoksil. Ja kui sinu arusaam huumorist on piisavalt lai siis saab isegi naerda (oh seda harrast jõuluõhtut). Ainult lõpp saabus kuidagi äkki ja oli lahjem kui eelnev väärinuks.
The Auburn Hills Breakdown(2008) - kanada huumoriga olen varem vaid põgusalt kokku puutunud, aga see suhteliselt meeldiv kogemus ja no samas on ka ju Mike Myers kanadalane. Igatahes on võetud üks klassikaline stsenaarium ja see vaataja rõõmuks pahupidi keeratud, sarimõrvaritest said õnnetud ohvrid ja ühest tavalisest keskklassi perekonnast nende julmad piinajad.
Encarnacao de Demonio(2008) - kellegi Coffin Joe seikluste kolmas osa, kus nelikümmend aastat vangis istunud taat hakkab korraga pere loomise peale mõtlema. Ei ole neid esimesi kahte kahjuks näinud, eks see oleks elamusele vähe juurde andnud, sest praegast jäi nagu miskit puudu. Visuaal oli küll huvitav ja uudne ja kaunis, aga sarimõrvari kohta oli vana küll väga ehmatanud olemisega ja kui ta just ise kedagi ei lõikunud, torkinud või üles riputanud (ju talle ei olnud kunagi keegi neid õigeid soojätkamise nippe õpetanud) käis ta ringi ja nägi koledaid nägemusi, mis ta iga kord kõhust lahti ehmatasid.
Kristlikud propagandafilmid - veel ühe toreda kanada džentelmeni Dion Conflicti kogutud teoste ettekande suhtes olid mul ka suured lootused. Aga pagana kristlased olid ikka kavalamad, hullumeelse halleluujatamise asemel olid siukesed vaiksed hiilivad käkid, mis alles finaalis trumpkaardi JC laule lõid. Vaid viimaseks jäetud maiuspala Nikolai(1986) oli algusest lõpuni nauditav, parema võrdluse puudumisel Valgus Koordis(1951) klassi huumoripomm.
L'Aldila(1981) - Fulci eriprogrammi teine ja viimane film. Kõlab kuidagi naljakalt ju? Jättis küll parema mulje kui esimesel vaatmiskorral, aga Zombi 2 võrreldes ikkagi lahjem. Puudus selline särav stseen, mis käsi plaksutama oleks pannud. Oli küll selliseid mitmeid poolkõvasid kohti, aga tipp jäi saavutamata, sest kuigi mõni mees võiks oma karjääri peale uhkusega tagasi vaadata, kui mõnegi sellisega maha saaks, siis Lucio suudab paremini. Keegi kes Fulci töödega põhjalikumalt kursis on teab ehk ka öelda, kas see silmavigastamisefetiš on filmist filmi kanduv teema, või oli see lihtsalt juhus, et neis mõlemis oli üks selline stseen sees.
Astropia(2007) - suures osas vist ikka islandi fantaasiafilm rollimänguritest, kelle rahuliku ellu astub paralleelmaailmast (ses mõttes, et maailm on küll üks, aga üldiselt sellised inimesed omavahel väga suhtlema ei satu) sisse üks tibi. Neiu on aga hea südamega ja õppimisvõimeline ja seiklus võibki alata. Pühapäeva hommikuks väga hea käimatõmbaja. Horrorit küll mitte näpuotsagagi, aga huumorit selle eest lademes. Ja mitte sellist huumorit mis ainult natuke muigama ajab, vaid sellist kõva häälega naerma meelitavat. Kusjuures, mitte midagi õelat ega pahatahtliku, mitte ei naerda nohikute üle vaid nendega koos. Osa huumorit on muidugi ka sellist, mis võib teemaga mitte kursis olevast vaatajast veidi mööda minna, seiklus ei alga kuskilt kõrtsist, energiajoogi purkidest looka laud jms. väiksed detailikesed, aga see on väike asi.
On seal keegi(2008) - saksa lühifilmike kena peosatäitja ja mitte väga raskelt aimatava
twistiga. Küsimus et kelleks neiu kandideeris jäigi aga lahenduseta
. Ootame järge?
Takut: Faces of Fear(2009) - Yuzna enda rahadega vändatud indoneesia lavastajate lühifilmide kogumik. Selliste kogumikega on ikka nii, et on tugevamaid töid ja nõrgemaid, ses osas läks hästi, et neid esimesi oli rohkem ja päris halba ei olnud ühtegi. Originaalsuse eest jääb küll preemia saamata, aga parim oli neist siis see malbe restoranipidaja, kes kindlakäeliselt kolme kosilase kirge jahutama pidi.
Vot sedasi. Saigi kõik. Lõpetuseks siis veel paar tähelepanekut. Töötava noorena on selline kolmepäevane festival palju paremini graafikuga ühildatav, kui selline mis juba nädala keskelt hoogu sisse võtma asub. Subtiitrid võiks ikka igal filmil küljes olla, kasvõi inglise keelsed, kui ikka keegi karjub nagu siga aia vahel või koristaja kapis tasakesi sosistab siis kuluks need marjaks ära.
Ning päris lõpetuseks isklik top:
1. Zombi 2
2. Mum & Dad
3. Astropia
eripreemia lühifimide kategoorias läheb jagamisele Nikolai ja Auburn Hills Breakdown vahel.
Sai siin ka juba mõnda aega tagasi endale üks ilusate piltidega raamat hangitud, täiesti mõistliku hinnaga seejuures, ja et filmide kohta kirjutamine ei tule viimatsel ajal kohe kuidagi välja, siis panengi siia lihtsalt ühe posu pilte üles.
Juut on rahvale nakkus. Saksa propagandaplakat
liitlaste humanitaarabi venelastele
Petka
Leningradi blokaad. Iisaku katedrali esine.
tavaline sõjafoto?
naeratavad snaiprid. huvitav mitu sälku peab kabal olema, et selline täheke rinda saada. 
Kiiev. Kahe halva vahel valides valisid need kolm valesti.
ja elu läheb edasi. Sevastoopoli varemete taustal.
Eesti tankibrigaad.
IS-2 "Jossif Stalin" Brandenburgi värava ees, tundub puhas propagandapilt, reaalses lahinguolukorras jääks ta ilmselt lihtsalt mutta kinni
võidujooks Berliini peale, Žukov ühelt ja Konev teiselt poolt, pluss muidugi see et kuskil on ka liitlasväed
Hitler veel viimast korda punkrist väljas
üks näide ka kangelaslike kodumaakaitsjate eksisammudest
