Triumph des Willens(1935) on täis hetki mil ekraanil toimuv tundub nii ülev ja suursugune ja võimas, et suhteliselt võimatu midagi sellist reaalselt ette kujutadagi.Üks asi on kusjuures see, et sa sunnid sõjaväelasi rivis seisma ja marssima ja heil karjuma, hoopis midagi muud on aga see kui linnatänavatel ja akendel ja staadionikatlas tavalised inimesed uhkusest säravail silmil füürerile au annavad ja heil hüüavad.
Loomulikult vaatasin ma ammulisui pärja asetamist WW I mälestusmärgile, kuid veel rohkem huvitab mind mida mõtlesid ja tundsid need mehed ja naised ja lapsed kes seda natside jõudemonstratsiooni kõrvalt vaatasid.
Hitler ise tundub kõige selle melu keskel aga justkui eksinuna, aga seda siiski vaid senikaua kui ta kõnepulti astub. Müstiline karisma.
Jättes kõrvale kõik moraalsed dilemmad, siis ühe dokumentalisti jaoks oli tegemist ainulaadse võimalusega ja Leni Riefenstahli selle võimaluse kasutamise eest hukka mõista mina küll ei suuda.
Hirmäratavalt mastaapne ja kaunilt teostatud Triumph des Willens on märkimisväärt verstapost kinokunsti ajaloos ning teisalt ka oluline ajalooürik, küll väändunud aga siiski.
kui 200000 mehele räägitakse 1000 aastasest reichist ja kui see mass siis korraga suu lahti teeb...
lapsi näidati palju, nii hitlerjugendeid kui ka lihtsalt särasilmseid ja punapõskseid rüblikuid rahva hulgast
mis tunne võib olla seistes messia kõrval?Teemasse haakuvalt ka paar linki varasematele postitustele: To be or not to be ja Obedience
4 comments:
Tahan ka kõiki neid kolme! Ja üldse A võiks lubatud liiter viskit tuua ja siis võiks midagi mõnusat vaadata.
Idee: võiks Dariolt midagi veel hambu haarata!
suhtun tulnud signaali täie tõsidusega ja püüan lähimas tulevikus kõiki osapooli rahuldavale kokkuleppele jõuda :)
Dokumentaalfilmiks ei saa antud teost kuidagi nimetada kuna liialt paljud asjad on lavastatud. Pigem on tegu propagandafilmiga ja Leni oli lihtsalt selle tellimuse täitjaks. Millega ta ka hiilgavalt hakkama sai. Soovitan lugeda Susan Sontagi essed fašismist ja Leni Riefenstahlist. See annab täitsa hea ülevaate asjast.
Põhjus miks ma TdW propagandafilmiks ei tahaks nimetada on see, et absurdifaktor jääb nullilähedaseks. Selles mõttes et aastakümneid hiljem peaks üks korralik propagandafilm inimesi oma absurdsuses naerma ajama (Nõukogude Eesti ringvaated näiteks, huumoriklassika).
Aga tänud vihje eest, panen kõrva taha.
Postita kommentaar