Business(2005), Beyond(1981), Seksmisja (1984), Warriors(1979), Possession(1981), Once Upon a Time in America(1984), Hit(1984). (Suslikuid jagus igasse filmi, sellest ka siis pealkiri)
Businessi vaadates jääb väga pikaks ajaks segaseks mis eesmärgiga inglased Blow(2001) uusversiooni teevad. Mehed eikusagilt, kes satuvad õigel ajal õiges kohas olema, ujutavad vana hea Inglismaa esmalt ühe rohuga ning hiljem kokaiiniga, siis saab aga ahnus neile saatuslikuks. Esimene tund aega on ikka väga igav, aga sellest hetkest alates kui kamp otsustab tüütuks muutunud linnapeale koha kätte näidata läheb põnevamaks. Dialoog on vahel harva vaimukas, karmid inglased osutavad tegelikult parajateks wimpideks ning kuigi peategelane käib lõpuks läbi paksu ja vedela, siis kasu ei ole sellest tal miskit, loll jääb ikka lolliks.
Hit näitab inglaste kurikaelu oluliselt soodsamas valguses. Oodatud madinafilmi asemel oli tegemist hoopis road-moviega, kus madin oli minimaalselt efektne ja maksimaalselt efektiivne.
Kuuma Hispaania päikese all ei arene tegevus mitte just kõige kiiremas tempos, kuid seda kiirem on lõpplahendus. Algajal palgamõrvaril tasub siis meelde jätta, et ka kõige rahulikumalt surma ootav mees on rahulik vaid selle hetkeni kui kaitseriiv maha klõpsatab ja oma meetoditele tuleb lõpuni kindlaks jääda.
Kui praktiliselt neli tundi kestva filmi jooksul ei teki kordagi tahmist kannatamatult kella vaadata, siis peab see ikka väga hea film olema ja Once Upon a Time in America seda ka tõesti on. Juba de Niro üksi on võimeline ühe filmi suureks mängima, stsenaarium on tihe ja paraja huumoriga, ei lasta gängsteritel ennast liiga tõsiselt võtta ning kostüümid ja kulissid loovad neljale sõbrale mürgeldamiseks usutavalt vana väljanägemisega New Yorgi. Mida kuradit on sellest oopusest aga võimalik maha kärpida jääb mulle mõistetamatuks, pigem oleks mõnd asja veel pikemalt seletada võinud.
New Yorgis mööbeldavad ka Warriorid, aastanumber on aga vähe teine. Ilma suuremate lootusteta vaadatud actionflick üllatas positiivselt, tegevus hakkab kohe pihta, mingit pidurdamist ei toimu ja action on hästi/leidlikult üles võetud. Eriti muhedad olid aga gängid, homoerootikat ja girl powerit, vahelduseks ka karmi moega musti mehi ning salapärane sensuaalsuset nõretav raadiodiskor. Lahe.
Lahedusmeeter lendas aga lakke Seksmisja vaatamise käigus. Meessugu on välja surnud ja naised on usinalt ajalooraamatuid ümber kirjutanud (Einstein näiteks oli hoopis naine). Toimiva ühiskonnamudeli löövad aga mõraseks kaks meest, kes enne suurt sõda ära külmutati, siis unustati ja nüüd üles sulatati. Loodusele ikka kätt ette ei pane ja juba filmi lõpustseen üksi tasub vaatamise kuhjaga. Assotsatsione nii Orwelli 1984 kui ka Sheri S. Tepperi Väravaga Naiste Maale.
Fulci Beyond oli jällegi üllatus. Pinget mitte väga ja treileri põhjal oleks verd ja jäsemeid ka rohkem oodanud, aga õõvahetki ikka oli. Jäi nagu mulje, et vanameister ei teadnud ise ka päris täpselt mis filmi ta teeb, kas korraliku ökahorrorit või hitchcocki. Metsavanale kui Fulciga rohkem tuttavale filmisõbrale tuli ootamatult ka lõpus sissetoodud sümbol. Pudru ja kapsad aga pigem siiski heas mõttes.
Possession on armastuslugu naisest kes ei ole oma mehega päris rahul ja mehest kes ei ole tekkinud olukorraga kohe üldse mitte rahul. Väga intensiivne ja in-your-face vaatamine, emotsioonid keevad ja ventiiliks on füüsilised (vägivalla)aktid. Sam Neillilt ja Isabelle Adjanilt hullumeelselt hästi kehastatud tegelased, mees on oma piiritus armuvalus naise tagasi võitmiseks kõigeks valmis aga võistleja on vägev ja naine paistab oma otsuse teinud olevat. Õudsalt vägivaldne draama, mille lõpus abikaasad küll kokku saavad, kuid põrgust tuleb eluga välja vaid vanakuri üksi. Tasub kindlasti vaatamist.
0 comments:
Postita kommentaar