Teater. (Muusika.) Kino.

Pealkiri on mugandatud sellenimelisest ajakirjast põhjusel, et sobib seekordse postituse pealkirjaks küllalt täpselt. Üleüldiselt on seekordne postitus aga erilisem kui varasemad, ei tule siin juttu ühest konkreetsest filmist vaid mõtlesin, et räägiks natuke teatrist ja veidi kinost ja väheke ka muusikast.
Alustada tuleks sellest, et päris ausalt ei mäletagi kumb minu jaoks ennem tuli kas teater või kino. Esimene teatrimälestus on igatahes Miki-Hiir tondilossis, millel oli tohutult vahva kava, seda sai nimelt ise värvida ning kinoelamus tundmatu nimega prantsuse komöödia, ilmselt Pierre Richardiga peaosas (sest nende prantsuse komöödiate mis nõukogude kinolevis ringlesid peaosas oli enamasti ju kas Richard või Depardieu ja Depardieu nägu on palju raskem unustada) milles üks mees kurvis autost välja lendas ja teine tsemendist saapad sai. Kinopilet maksis tollal 15 kopikat, šokolaadiglasuuriga jäätis oli minumäletamist mööda samas hinnaklassis.

Kuigi aastad on kino- ja teatripiletite hinnale tarbija seisukohast masendavalt halvasti mõjunud siis lapsepõlves omandatud harjumused on visad kaduma, endiselt tuleb vahel vastupandamatu tahtmine vahetada oma raha paari tunni pimedas saalis konutamise vastu. Viimane selline tuju viis Charlotte Jonesi kirjutatud ja Vanemuises juba aastaid etendunud Mesimeest vaatama. Kuigi hetkel on suund filmitööstuses vist selle peale seatud, et kõigist koomiksitest mis eales kirjutatud ka film tehtud saaks (vihje siinkohal algajale produtsendile, Nooruse lehekülgedel seikles ennevanasti Peerukoti nimeline tegelane), siis ükskord algab jälle aega, kui ka sõnalavastused taas löögile pääsevad. Mesimehel on potensiaali Miramaxi Oscari kandidaadi väärilise filmi jaoks piisavalt.

Põhimõtteliselt ei ole mul selliste teatrisugemetega filmide vastu midagi, 12 Angry Men(1957) ja Closet Land(1991) ja Crucible(1996) ja Who's Afraid of Virginia Woolf?(1966) on kõik väga head filmid, aga kui sa oled istunud Sadamateatris ja näinud Salemi Nõidade etendust nii, et kogu tegevus toimub sinust vaid meetri paari kaugusel siis jääb Daniel Day-Lewisest ja Winona Ryderist ikka väheseks. Esiteks muidugi see, et teatris sünnib kogu vaatemäng siin ja praegu ja homme on juba hoopis teine etendus, kuid mis veelgi olulisem, filmis näed sa tegevust just selle nurga alt ja just täpselt nii palju kui lavastaja sulle näidata tahab, teatris otsustad ikka ise kellele või millele sa oma tähelepanu parasjagu koondad.

Korralik stsenaarium on muidugi edu pant nii teatris kui kinos, kuid film suudab nauditav olla ka samamoodi kui näituseks Van Gogh'i või Dali maalid, pakkudes esmajoones visuaalset naudingut. 300(2006) tuleb siinkohal esimesena meelde, sisu, tegelaskujud ja dialoog on ühtviisi kulunud ja banaalsed kuid vorm on täieliku kontrastina tõeliselt kaunis. Teater lihtsalt ilus olemisega muidugi välja ei vea, ei ole neil ka võimalust Bulgakovi Meistris ja Margaritas digitaalset põrgut lavale manada, kuid seda enam rõõmu teeb, kui piiratud vahenditega midagi märkimisväärselt mõjusat saavutatakse. Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejahakatised andsid kunagi mingil põhjusel oma diplomietendusi Tartus, ning nii sai nähtud Trammi nimega Iha. Marlon Brandot laval küll ei olnud, kuid etendus ise oli hea ning kõige meeldejäävam oli tagaseinale lastud vari kiigest, kus etenduse alguses kiikusid kaks neiukest ja lõpus vaid üks.

Ühe boonuspunkti saab teater lõpetuseks selle eest, et ei ole veel kinos näinud, kui terve saalitäis rahvast püsti tõuseb ja aplausiga näitlejaid tänab ning näitlejad publikule samaga vastavad.

Muusikast siis niipalju, et Me, Myself & I plaat Aastaajad on juba mõnda aega poodides saadaval olnud. Tasub muretseda kui eestikeelne rokkmuusika huvi pakub.